Galerii: sõnajalaõie asemel tasub jaaniajal jahtida liblikaid

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Harilik vesineitsik. Foto: Malle-Liisa Raigla
Kuvatud 3 pilti, galeriis pilte: 45

 

Läänemaa liblikaparadiis asub Haapsalust paarikümne kilomeetri kaugusel Palivere terviseradadel – need lendavad kalliskivid armastavad nõlvu.

„Sellise ilmaga võiks puriliblikas tulla,“ ütleb bioloog Marko Valker. On 21. juuni kuum ja selge hommik. Kell on kaheksa ja päevaks lubatud leitsak alles võtab hoogu. Metsaserval tervitab meid esimesena (ja nagu retke lõpus selgub, saadab ka teele) täpiliste tiibadega pruun harilik tumesilmik.

Ettepaneku peale minna enne jaanipäeva sõnajalaõit otsima on Valker öelnud, et mindagu parem putukajahile, varustanud end liblikavõrgu ja suurendusklaasiga kaetud topsiga ning siin me oleme – Palivere mägedes, kus võib kohata nurmenukuliblikat, keda peale Lääne-Eesti mujal Eestis ei leidu.

Paliveres elutseb ka tamme-kannustiib, mida mujal Eestis kohtab vähe. Ja kui ikkagi sõnajalaõit ilmtingimata vaja on, siis leiab sellegi Paliverest – sile tondipea on end mägedes sisse seadnud, aga ainult ühe koha peal ja üksikute taimede kaupa. „Ei tea, et ta mujal Läänemaal kasvaks, aga Paliveres on teda korralikult,“ ütleb Valker. Kõige rohkem leidub siniste õitega siledat tondipead Rapla kandis.

Valkeri sõnul on Palivere väga äge koht. Liblikatele meeldivad nõlvad, mida Läänemaal eriti pole. Liblikatega on nagu lindudega – kes tahab eri liike näha, peab minema eri elupaikadesse, mida putukatele pakuvad nõlvad – osa liike eelistab niiskemat, osa kuivemat. Tund-poolteist üha enam maad võtvas kuumuses lonkimist näitab, et see on tõsi. Rohurindest laperdavad õhku kahvatud ööliblikad, keda on Eestis tuhat liiki.

Põuas kidurate õite kohal tiirutavad kummaliste nimedega päevaliblikad nagu niidupunnpea ja looduskaitsealune teelehe-mosaiikliblikas. „Mida liblikad peale nektari ja niiskuse veel otsivad, on mineraalsoolad,“ ütleb Valker. Nii et liblikas, kes maandub (higistava) inimese käel, pole eriliselt julge või jutulembene, vaid tuli soola järele. Samasuguse innuga rünnatakse väljaheiteid. Rohkem huvitavad liblikaid muidugi nektar ja õied. „Kus leidub õisi, seal leidub liblikaid,“ ütleb Valker ja tardub paigale.

Jutt katki, silmitseb ta teraselt kedagi ja ütleb „ahah“.

„See on nüüd sõõrsilmik,“ ütleb Valker. „See on küll tore. Selle peale lähevad Lääne-Euroopa huvilise silmad särama.“ Meil pole sõõrsilmik liik, kelle peale peaks õhku hüppama, aga moodsas Euroopas on teda vähe, nad on loodusdirektiivialune liik, kelle elupaigad on kaitse all. „Ahah, see on ka Lääne-Euroopas haruldus,“ ütleb Valker. Ka meil kaitsealune teelehe-mosaiikliblikas kuulub koerliblikaliste hulka, aga pole nii värvikirev. Oma esimest teelehe-mosaiikliblikat nägi Valker siinsamas Paliveres.
Mõnikümmend meetrit edasi tardub Valker uuesti ja ei ütle isegi „ahah“, vaid „oot-oot-oot „ja siis mõne aja pärast: „Siin on midagi väga imelikku!“ Liblikavõrk pea kohal, hakkab ta liikuma, teeb võrguga säuhti ja teatab võidurõõmsalt: „Seda ma küll ei oodanud! Ma pole teda kunagi Läänemaal kohanud.“

Võrgus sipleb uneliblikas. „See on küll ootamatu leid,“ märgib Valker. Läänemaal on teda nähtud paar üksikut korda. Uneliblika levila on Pärnust lõuna pool. „Tegelikult – ega tal kaugelt olnudki tulla,“ ütleb Valker ja uurib juba täpikut – mis ta siis õigupoolest on, mis täpik? „Liblikatega kord juba on nii, et näed alati tiibade vale külge,“ ütleb Valker. Selleks, et korralikult määrata, tuleks vaadata tiibade alla.
Kui liblikajahile minna, siis enne jaanipäeva. Pärast seda tuleb õitsemisse vahe sisse – mitut raksu õitsejad pole veel teisele ringile läinud, hilisemad alles valmistuvad karikaid avama. Paliveres õitsevad äiatar, angerpist ja kurekell, koeratubakas ja verev kurereha, ussikeel ja põisrohi, tõrvalilled, härjasilmad ja kurekatlad, looduskaitsealune karvane lipphernes ja harilik esparsett – liblikõieline taim, kes ei tohiks seal üldse olla. „Põllult plehku pannud,“ ütleb Valker. Esparseti pisikeste roosade lupiini meenutavate õite külge klammerduvad innukalt sooneliste suurte valgete tiibadega põualiblikas, pisike kollatähn-kuldpunnpea ja ristikheina-taevastiib – taevassinine, nagu nimigi ütleb.

Kollatähn-kuldpunnpea on nime saanud pea järgi, mis on väikeste tiibade kohta ilmselgelt liiga suur.

Peletame rohust lendu nõgivaksiku, kes näeb enam-vähem selline välja, nagu nimi ütleb. Miks ööliblikad värvilised pole? „Ei saa öelda, et pole,“ ütleb Valker. Nii päevast kui ka öist eluviisi harrastava aasakaruslase tiivad on oranžid, keskel punase tähniga. Aga üldiselt on liblikad head maskeerujad – kui ööliblikas torkaks silma, siis pistetaks ta kinni. Päevaliblikatel on teised nõksud – sõõrid ja täpid tiibadel annavad märku, et suured silmad, tegu on ohtliku röövloomaga.

Karuspõrnikas, küll mitte liblikas, aga mardikas, näeb välja täpselt nagu pisike tige kimalane. Kui ei teaks, ei tekiks kahtluse varjugi, et isend võib nõelata. Kuidas ta teab, et kasulik on kimalase moodi olla? „Suur juhus,“ ütleb Valker. Ellu jäid need, kes olid kimalase moodi, ülejäänud pisteti nahka.

Viie aastaga on Valker pildistanud ja määranud üle 80 liigi päevaliblikaid – suurema jao sadakonnast Eestis elutsejast. Ehk kümmekond määrab veel. Mõned liigid on kadumas või rasked näha – lendavad puulatvades 15–20 meetri kõrgusel. „Mõni kogub marke, mina kogun liike,“ ütleb Valker. 1500 taimeliigist määras Valker üle 500 ära, enne kui läks liblikate peale üle. „Praegu on mul kiilid, keda on 60 liiki, ja päevaliblikad,“ ütleb Valker. Ööliblikaid on päeva omadest paraku kümme korda rohkem – et kõik ära määrata, läheks 50 aastat. Seda aega ei ole. Kui ka oleks, siis moodustaks see Eesti kogu elurikkusest ikkagi vaid murdosa. „Eesti 35 000 taime-, looma, linnu-, putuka- ja seeneliigist mõni protsent on mul nähtud,“ ütleb Valker. Elu jooksul õnnestuks kohata ehk kümnendikku.

Kõiki pole palja silmaga näha ka. Elurikkusest suurem jagu on selgrootud putukad, limused ja teised märkamatud tegelased, osa on kadunud liigid – liik võetakse nimekirjast maha, kui keegi pole teda sada aastat näinud. Kui nähakse, läheb uus sada käima. Selles mõttes on viimati 1930. aastatel kohatud puriliblikal lootust. Paliverest me teda küll ei leia, sest tiivuline eelistab loomuldasa lõunapoolsemaid paiku, aga võimatu see pole – kuumalained ja õige suunaga tuul toovad kohale eksikülalisi. Kui sobib, siis jäädakse paigale ja võetakse koht omaks. Üks selline on tontsuru, pealuuga rindmikul ja kuni 12 sentimeetrise tiibade siruulatusega ööliblikas, kes meil paljuneda ei saa – talv on liiga külm. Miks nad siia siis tulevad? „Kes teab,“ ütleb Valker. Loodus uitab ilmast ilma tupikteedel, millest mõned ühel hetkel ei olegi enam tupikud ja viivad kes teab kui kaugele uutele asumaadele.

Punase-mustavöödilisi triiplutikaid, keda on igaüks näinud, Valkeri lapsepõlves veel polnud. Üks selline rändur on ka tondihobulaste sugukonda kuuluv Põhja-Aafrikast pärit rohevööt-kuningkiil, Eesti üks suuremaid kiile, kes kinnitas meil kanda paarkümmend aastat tagasi. „Praegu on ta meil lihtsasti nähtav,“ märkis Valker. „Kui veel kümme minutit käime, siis näeme mõnda.“ Seda õnne ei anta, aga on nagu on. Pisikest helikopterit meenutava rohelise tiivulise asemel lendlevad jõe kohal harilikud vesineitsikud. Nime järgi harilikud, meenutavad need mõne sentimeetri pikkused haprad kiilid lepalehtedele klammerdunud või tumeda vee kohal tiirutavaid elusaid türkiissiniseid kalliskive.

Enne seda määrab Valker koerliblika, ühe kõige tavalisema ja varasema, sest koer- ja lapsuliblikad talvituvad valmikutena, peidavad end samblasse, külmuvad läbi, sulavad kevadel üles ja tõusevad lendu varem kui nuku või röövikuna talvitujad. Kevadkaruslase röövikud talvituvadki lume sees. Liblika eluiga laias laastus on paar nädalat, valmikutena talvitujatel pikem, kui tarduni kaasa arvata.

„Enamik liblikaid on hallid, väikesed ja silmatorkamatud,“ ütleb Valker. See on huvitav. Et nagu koid…

Liblikate vanust saab määrata tiibade järgi – ajaga kuluvad need räbalaks.

Tagasiteel kohtume nõmmeliivikaga, päikese käes violetset valgust peegeldava mardikalisega, väleda jooksja ja tubli lendajaga, kes punub nii tulise rutuga minema, et pole lootustki temaga jutule saada.

„Siin seda mitmekesisust ikka on,“ ütleb Valker

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments