Peatselt saabuv Eesti Vabariigi aastapäev annab taas kord põhjuse meenutada kõiki neid, kellele me oma riigi sünni eest tänu võlgneme.
Paraku meenutab Eesti sünnipäev ka seda, et Euroopas möllab juba aasta täiemahuline sõda. Sõda, mis mõjutab meid kõiki, meeldib see meile või mitte. Sõda, mille tagajärgedest sõltub ka meie turvalisus ja tulevik. Tark on õppida ajaloost. Teise maailmasõja alguses otsustati neutraalsust deklareerides sõda ignoreerida. Me kõik mäletame, millega see lõppes. Jäime üksi, sõda leidis meid ikkagi üles ja sõjale järgnes 50 aastat okupatsiooni.
Nüüd oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmed. Tähtsate ametikandjate suust võib tihti kuulda, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, järgneb loend riigikaitsele eraldatud rahast ning siin paiknevatest liitlaste üksustest. Tõepoolest, see kõik on õige ja sobib kindlasti poliitiliselt korrektseks loosungiks. Kuid ei tohi unustada, et igal mündil on kaks poolt.
Kahjuks tuleb eduloendile lisaks tõdeda, et oht meie julgeolekule pole kunagi olnud nii tõsine kui täna. Häid valikuid ei ole. Kui Venemaa saavutab Ukrainas oma eesmärgid, tõlgendatakse Kremlis seda lääne nõrkuse tunnusena ja rohelise tulena järgmise, jõupoliitikal tugineva sammu astumiseks. Kui Venemaa juhtkond hindab, et murrangu saavutamiseks lahingutegevuses tuleb lisaks ukrainlaste kurnamisele lõpetada lääne abi juurdevedu, ei saa välistada agressiivsuse kasvu ka meie suunal. Ainuke positiivne lahendus Eesti julgeoleku kontekstis on Ukraina kiire ja otsustav võit. Nii otsustav, et Venemaal kaoks vähemalt mõneks ajaks võime impeeriumi taastamiseks sõjalist jõudu kasutada. See tähendab, et Ukrainat tuleb igati abistada.
Samal ajal ei tohi me hetkekski unustada, et kuigi lahingud toimuvad Ukraina territooriumil, käib sõda tegelikult lääne kultuuriruumi ja demokraatia vastu. Läände kuuluvatena oleme me idanaabri silmis samasugused vaenlased, nagu on agressori vastu võitlevad ukrainlased. Järelikult tuleb lisaks Ukraina abistamisele tõsiselt tugevdada ka oma riigikaitset. Kuigi kaitsekulude suurendamise debati algus oli konarlik ja eelmine kaitseminister pani lauale isegi kärpekava, hääletasid kõik parlamendierakonnad riigieelarve strateegia menetlemise lõpus kaitsekulude tõstmise poolt.
Riigikaitseks plaanitakse järgmise nelja aasta jooksul eraldada üle nelja miljardi euro ehk keskmiselt miljard aastas. See on väga suur raha. Veelgi enam, valimisprogrammide järgi toetavad erakonnad kaitsekulude tõstmist 3 protsendini SKPst ja sama number on kirjutatud ka riigikogusse jõudnud Eesti julgeolekupoliitika aluste eelnõusse. Usun, et praeguses julgeolekuolukorras ei vaidlusta keegi vajadust jõulisemalt riigikaitsesse investeerida. Kindlasti tuleb seda teha targalt, sest tegemist on rahaga, mis tuleb meie kõigi, maksumaksjate taskust. Aeg ei tööta meie kasuks, aga kiirustamisest tingitud otsustusvigu ei saa me samuti lubada. Kõik investeeringud tuleb teha läbikaalutult, õiguspäraselt ja läbipaistvalt.
Eraldatud ressurss loob tingimused tõsiseks kaitsevõime arenguhüppeks. Saame endale lubada nüüdisaegseid kõrgtehnoloogilisi relvasüsteeme. Uue sõjalise võime ülesehitamine võtab aega. Inimesed tuleb välja õpetada, rajada vajalik taristu, luua tingimused ladustamiseks, hooldamiseks ja harjutamiseks, kohandada protseduurid ja taktika. See kõik võtab aastaid. Kuigi kaitsevägi koostab võimearenduseks plaane viie- ja kümneaastases perspektiivis, eraldatakse ressurss ikkagi igal aastal riigieelarve seaduse vastuvõtmiseks tehtud poliitilise otsusega. Eelnevate aastate praktikast võib tuua hulgaliselt näiteid, kus valitsuste vahetus ja koalitsioonide muutus on tinginud kaitseväe võimearenduste muutmise või lausa peatamise.
Meile on vaja mehhanismi, mis annaks kaitsevõime ülesehitajatele suurema kindluse. Kirjutasin juba eelmiste riigikogu valimiste ajal, et meile on vaja laiapindset riigikaitsekokkulepet, mis hõlmaks kõiki parlamendis esindatud erakondi, sõltumata sellest, kas nad on parasjagu valitsuskoalitsioonis või opositsioonis. Kokkulepe peaks fikseerima terveks valimisperioodiks riigikaitse arendamiseks eraldatava ressursi, olulisemad võimearendused, prioriteetsuse jms. Tegemist oleks strateegiadokumendiga, mis täpsustaks julgeolekupoliitika alustes sätestatud põhimõtete elluviimist ning oleks laiapindne ehk hõlmaks lisaks sõjalisele riigikaitsele ka kõik teised valdkonnad.
Toona polnud erakonnad sellisest kokkuleppest huvitatud. Praegu on ettepanek laiapindse riigikaitsekokkuleppe sõlmimiseks kirjutatud Keskerakonna valimisprogrammi. Mul on hea meel tõdeda, et sellest mõttest on kinni võtnud Eesti 200. Kutsun ka kõiki teisi erakondi üles koostööle riigikaitsekokkuleppe sõlmimiseks, sest Eesti julgeolek on meie kõigi ühine asi.
Nii nagu kingad või pakk piima. Peab vaid hinda teadma.
Vastik limukas, enne valimisi hakkab poose võtma, kuid sisimas jääb limukaks edasi!
Infoks, kes ei tea, et see mees ei ole iseseisev mõtleja, keda valima peaks!
sellise inimese kohta on: moraalne värdjas. Ei saa kellelegi ette öelda, et keda valida, kuid seda meest tuleks kindlasti MITTE valida!
Kesikust seltsimees arvab, et E200 ja Keskerakonna koostöös on Eesti edu valem! – üks neist on ajalooliselt ‘Kremli partei’ ja teine lubab avalikult lõpetada eestluse.
arvestades kui agressiivselt ta nõva kooli vastu võitles on tema sellised valikud igati loogilised