Lõppev aasta on olnud eriline ja erakordne kõigi põhjapoolkeral elavate inimeste elus. See on näidanud meile võimatuks peetu võimalikkust.
Keegi ei uskunud enam palju aastaid, et Euroopa südames võiks puhkeda sõda. Meie ei uskunud, et sõda võiks puhkeda peaaegu meie ukse all, kõigest tuhande kilomeetri kaugusel. Eelmise aasta lõpus märgid seda küll näitasid, satelliidipildid hoiatasid, aga sellegipoolest tundus see võimatu. Arutu. Idiootne. Mõttetu. Isegi riik, millest suur osa nüüd kümne kuuga rusudeks on pommitatud, ei uskunud veel sõja eelõhtul, et see tuleb. Aga see tuli.
Aastat 2022 jäävad ajaloo lõpuni meenutama õpikud ja teatmeteosed. See aasta asub ühtepidi justkui kokku tõmbama ringi, mille joonistamist alustati juba 1914. aastal – impeeriumide lagunemise ja väikeste rahvusriikide eluõiguse kehtestamise protsessi –, ja teistpidi avab riikidevahelise suhtluse uue tasandi, samuti nihutab Euroopa-siseseid jõujooni vanadest tuumikriikidest ida poole.
