Aasta viimase kvartali alguses on näha, et tööstusel läheb valdavalt jätkuvalt hästi, kuid energiakriis ja toorainete saadavus ei luba pikemaid ennustusi teha.
Iseäranis hästi läheb neil, kes on seotud rohepöörde, 5G- ja 6G- tehnoloogia ja digitaliseerimisega. Kõrged elektrihinnad toovad energeetika- ja tehnoloogiasektorisse suuri investeeringuid ning tõstavad kasumeid.
Hoolimata sellest, et kõrged energiahinnad pärsivad edunumbreid ja raputavad ekspordile orienteeritud ettevõtete konkurentsivõimet, läheb tööstusel jätkuvalt üsna hästi. Energiamahukatele lõpptarbijale suunatud toodete valmistajatel on kahtlemata keeruline. Oma muret kiire hinnatõusu tõttu konkurentsis ja vee peal püsimise pärast on avalikult näidanud nii kodumaine mööblitootja kui ka mitmed teised tegijad, kellest osa on pidanud energiahindade tõusu tõttu ka juba uksed sulgema.
Kui kümne aasta tagune finantskriis mõjutas kõike ja kõiki, siis energiakriis lööb nagu koroonagi mõnda sektorit valusamalt kui teist. Kindlasti on ka tarbijad kiires hinnatõusus muutunud ettevaatlikumaks. Koroonaajal panustati palju kodude uuendamisse ja nüüd pole vaja kohe uut diivanit soetada või seinu üle värvida. See on veel üks põhjus, miks koroonakriisis hoogsalt kasvanud kodukaupade müüginumbrid lisaks hinnatõusule ja tarbijate ettevaatlikkusele tõenäoliselt langevad.
Eesti Panga prognoos näitab jätkuvat palgakasvu trendi, kuid hinnatõusu arvestav reaalpalk on langenud. Kiirest hinnatõusust ja palkade survest hoolimata on organisatsioonide jaoks järjest teravam probleem tööjõupuudus. Kiiret lahendust sellele ei ole, kuid läbimõeldud pikaajalised sammud on tuleviku kindlustamiseks hädavajalikud.
Üks põhjus, mis osa töötajaid tööturult nii-öelda ära kukub, on oskuste puudumine, täpsemalt valmisoleku puudumine uusi oskusi omandada. Tehnoloogiat ja spetsiifilist oskusteavet tuleb pea igas ametis juurde. Järgneva 5–10 aasta jooksul kasvab tehnoloogia osakaal märkimisväärselt ja praegusest oskustasemest ei piisa. Täiend- ja ümberõpe muutub järjest olulisemaks. Suur probleem on ka vananev põlvkond, kes on kümneid aastaid harjunud asju ühtemoodi tegema – nüüd tuleb neil kiiresti õppida muutuma. Mõtteviisi ja harjumuste muutmine on keeruline.
Vajalike baasoskuste omandamine on ühiskonna proovikivi ja on tähtis, et riiklik koolitussüsteem käiks sünkroonis turu vajadustega. Selle murega maadleb enamik Euroopa riike ja häid näiteid ei tule kaugelt otsida. Nii on Saksamaal välja töötatud ja pikaajaliselt praktiseeritud õpipoisisüsteemi, kus õppetöö ja praktika käivad käsikäes ning ettevõte saab õppetöösse panustamise eest vastutasuks koolitatud töötajad. Kahjuks kohtab meil ikka veel suhtumist, et kooli kõrvalt tööl käimine segab õppetööd.
Täiend- ja ümberõpe on raha- ja ressursimahukas ning seepärast on pikaajaline plaan ja tihe koostöö ettevõtetega väga oluline. Soomes näiteks on loodud regionaalsed koolituskeskused, kus tehakse koostöös ettevõtetega peamisi tööturu vajadusi silmas pidades välja töötatud koolitusi ja kursuseid, näiteks metallisektori operaatorite koolitusi. On viimane aeg võtta teema tõsiselt käsile ka meil siin Eestis.
Kui rumal on rumal, tööstusel ei lähe juba tükk aega hästi, lihtsalt inerts. Äkki leitakse toimetuse poolt ikka pädev kolumnist asjadest kirjutama, ega kohalik ei pea igasugust jama lugema? Kas kvaliteet on mõistetamatu mõiste?