Naistepäev, 8. märts, ei möödunud sugugi mitte pidulikus meeleolus. Sõjaaegne elu on üldiselt sarnane küünlapäevaga [vene k день сурка́], kus kõik tundub justkui uuesti korduvat ja rõõmul ilma süütundeta pole kohta. Kõige muu hulgas vallutasid mu pea mõtted, et minu olemasolu ripub juuksekarva otsas ja iga sekund, iga hingetõmme, ripsmevärin ja iga sõna võivad jääda viimaseks. Peletasin selliseid mõtteid nagu kärbseid endast eemale ja proovisin veenda ennast ja oma aju, et minuga seda ei juhtu. Sisendasin endale, et mul pole midagi karta, olen kaitstud, olen puutumatu. Ma tõepoolest tundsin instinktiivselt, et ma ei sure, aga sellele vaatamata kartsin ikkagi kohutavalt. Iga meie tänavaretk tugevdas minu mõttelist kokkulepet kõrgemate jõududega ja ma uskusin, et me mõlemad täidame tehingu tingimusi ja kõik, kes on minuga, on samuti kaitse all.
Otsustasin, et ma võin küll karta, kuid tahan olla samas ühiskonnale kasulik. Meie sõber oli selle pärast väga mures. Ta oli millegipärast lugemiseks valinud „Triumfikaare” ja sellel raamatul oli talle talle loomulikult suur mõju. Talle tundus, et elu laguneb koost ning meie retked on elu ohtu panevalt vastutustundetud.
