Kui palju me ka ei suunaks ilusal ja soojal suveajal mõtteid eemale ees kummitavatelt muredelt, teame ikkagi, et järgmine talv tuleb meie maale ajaloo üks keerulisemaid, vähemalt majanduslikus mõttes.
Väiksuse tõttu puudub meil võimalus maailmapoliitilisi protsesse suurel määral mõjutada, aga tagajärjed on siinkandis seda mõjusamad. Meie inflatsioon on päris palju kõrgem kui Euroopas üldiselt. Muidugi pole asi ainult selles, et turule tuli erakordselt suur kogus vaba raha pensionireformi muudatuste tõttu, vaid meil lihtsalt on rohkem raha. Mida ebastabiilsem on üldine olukord, seda kiiremini ründab raha turgu, et leida kuidagigi rakendust. Tulemuseks on inflatsioon. Kas on ikka tark tegu sellises olukorras raha veelgi juurde jagada ja eriti sel moel, et kõigile jagada? Muidugi võib öelda, et energia- ja eluasemekulud on iga pere sundkulud ja kui riik ei suuda neid ohjes hoida, peaks ta rakendama kompensatsioonimehhanisme. Poliitiliselt on selline mõtteviis mõistetav, majanduslikult aga mitte.
Elasime pool sajandit doteeritavas majandussüsteemis, kus tegelikult eriti keegi ei teadnud, mis kui palju maksab. Muidugi on mittekontrollitaval vabal turul oma ohud. Seepärast, nagu paljudes teisteski sfäärides, on ka majanduses äärmused taunitavad. Kuigi teise maailmasõja eelses vabariigis oli turg vaba, sekkus riik siiski mitmel moel majandusse, seda eriti 1930ndate teisel poolel. Samas arenes majandus just sel ajal ka rahvale kasulikul moel. Solvava varjundiga termin vaikiv ajastu võimaldas keerulises rahvusvahelises olukorras inimeste elujärge parandada.
Muidugi ei peaks praegusel ajal samu meetodeid rakendama, aga üht-teist võiks siiski eeskujuks võtta. Vaevalt peaks kunagise riikliku munade ekspordifirma asemel rajama näiteks riikliku palkmajade ekspordifirma, aga riik võiks hoopis suuremal määral toetada praktiliste teaduste arengut. Pole mingil juhul normaalne, et kõrgkooli õppejõud teenivad vähem kui algkooliõpetajad. Vaevalt on mõttekas riigil võtta laenu hinnatõusu kompenseerimiseks, aga arukate teadusinvesteeringute – seda on ka õppejõudude töötasu – jaoks võib seda teha küll. Seda sel lihtsal põhjusel, et see toob sisse hiljem nii intressid kui ka laenusumma ja kasu veel pealegi.
Hoopis iseasi on, kas riik peaks laenukoormust suurendama selleks, et toetada kahekordse keskmise palga saajate eluasemekulude suurenemist. Samas on talv ukse ees ja vaesemad inimesed ei tohiks viletsusse sattuda. Kuna probleem ei puuduta ainult väga väikese sissetuleku saajaid ja lisakulud inimeste aitamisel tuleks hoida võimalikult väiksed, tuleks ära kasutada asjaolu, et inimeste seaduslikud sissetulekud ja väljaminekud on tehnoloogiliselt lihtsalt kindlaks tehtavad. Tuleks lühiajaliselt – kuni olud paranevad või selginevad – sarnaselt pankade e-arvete süsteemiga rakendada automaatne eluasemekulude kompenseerimine väiksema sissetulekuga inimeste jaoks. Riik võiks kehtestada piirsummad ja -määrad, mille järgi toimuks kompenseerimine. Kuna palgad ja pensionid-toetused ja ka eluasemekulud liiguvad pangakontode kaudu, võiks selles osas koostööd teha pankadega. Muidugi tuleks koostööd teha ka maksuameti, töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga. Nendegi raha liigub kontode kaudu pankades.
On ka neid kulutusi, mis on samuti elutähtsad ja mis samuti tuleval talvel suure tõenäosusega suurenevad. Näiteks toidukulud. Kas ei võiks omavalitsus anda abivajajatele teatud kliendikaardid, millel olevat summat saaks kasutada üksnes toiduainete ostmiseks. Selle asemel, et supikööke või otsest toiduabi oluliselt suurendada – see on seotud aja- ja rahakuluga –, võiks näiteks lasterikastele peredele ja väikest töövõimetoetust saavatele inimestele kanda lisatoetus mainitud kliendikaardile. Igal juhul tuleks järgmisel talvel vältida sotsiaaltöötajate ülekoormamist tegelikult tarbetute ja üsna kallite lisatöödega inimeste aitamiseks. Meil on ees keerulised ajad. Rakendagem nendega toimetulemiseks praktilist talupojatarkust koos nüüdisaegsete programmeerimisvõimalustega.
