Meie talvede probleem pole enamasti mitte ülemõõdulised külmakraadid, vaid niiskus. Kui igal talvel tuleks detsembris korralik lumi maha ja kestaks kevadeni, ilma vahepealsete suurte sulade ja külmade vihmasadudeta, poleks arvatavasti vaja aias mitte midagi katta. Kõige parem külmakaitse on ju kohev pehme lumi ise.
Kahjuks ei saa selles kunagi kindel olla ja neid pikalt püsiva lumikatte ning miinuskraadidega talvi kipub olema järjest vähem. Eks see ole jälle paljukirutud kliimamuutuse üks näiteid. Meie asi on õppida kohanema.
Kõige karmim asi, mis talvel taimedega võib juhtuda, on vihmasaju otsa tulnud kiire ja tugev pakane. Vett täis muld jäätub nii, et taimejuurte ümber ei jää enam õhku, ning selline asi võib kergesti tappa ka meil täiesti külmakindlaks peetud taimed. Minul on niimoodi hävinud kukekannused, kurekellad, kassisabad ja muud sellised, keda iial pole vajalikuks peetud talveks katta.
Tegelikult jäätumise ohu vastu lihtne kuuseokstega katmine ei aitagi. Aitaks veekindel ajutine katus taime kohal, mis talvistel sademetel mulda leotada ei lase. Tean roosikasvatajaid, kes katavad oma paremad sordid talveks kiletunneli alla. Samamoodi kaetakse alpiaedades õuekaktusi ja leviisiaid kividele toetatud klaastahvlitega või peenardes muid niiskuskartlikke taimi tellistele asetatud eterniidiga. Põhiline, et katte all peab õhk ringi liikuda saama. Ja muidugi tuleks sellise katmise juures sinna katete alla ka omajagu rotimürki jätta, sest ka närilised hindavad kindlat katust koos mõningase toidubaasiga.
Noh, kaktusi ega leviisiaid ma polegi siin oma uues aias endale hankinud, samuti peenraroose. Haapsalu aias katsetasin nendega küll, mul oli ju terve eraldi roosipeenar umbes 15 sordiga. Selle kogemuse põhjal hakkasingi taimede talveks katmist ja kevadist katetest vabastamist liiga töömahukaks ürituseks pidama. Siin mul ongi ainult katmist mittevajavad pargiroosid.
Kriitilise pilguga tuleks üle vaadata kõik lillepeenrad – ega kusagil ole mullapind madalamaks vajunud, et hakata sinna vett korjama. Sellised kohad tuleks kindlasti enne talve tasaseks mullata. Ka pole ülearune talve eel peenardele kohevat ja koredat multši lisada. See soojendab taimejuurte piirkonda ning samuti aitab sademevett paremini pinnasesse hajutada. Ma siin nüüd just lõpetasingi oma sügiseste sibullilleistutuste ülemultšimise ja loodan, et tekk sai peenrale piisav.
Vanad head kuuseoksadki on taimede katmisel asjaks. Nende soojustusvõime ei ole küll märkimisväärne. Kadunud meisteraednik Elle Ahse kõneles mulle, kuidas ta mõne aasta jooksul oli mõõtnud temperatuuri nii õues maapinnal kui ka kuuseokstest katte all, ja üsna reeglipäraselt saanud tulemuse, et kuuseokste all maapinnal oli temperatuur kõigest ühe kraadi võrra kõrgem kui katmata alal. Siiski on ka see üks kraad ju midagi, ja pealegi, kui vähegi lund antakse, siis kuuseoksad aitavad seda kinni pidada ja taimede peal kaitsvat hange hoida. Nende kahe asja koosmõju on arvatavasti küllaltki tõhus.
Kui üldiselt on taimede katmisel rusikareegel, et enne maa külmumist neid ei kaeta ega mullata üles, siis ronirooside katmine on omaette teema. Need kaunikesed tuleb ju talveks madalaks painutada. Seda aga saab teha ainult plusskraadidega. Miinuskraadidega külmunud taimevarred pole enam nii painduvad ja siis nendega mässates teeme oma roniroosile pigem viga kui midagi head. Küll võib nad maha painutada varem, ja siis hiljem mullata ja katta näiteks koormakattega.
Kõigi teiste külmaõrnemate taimedega nagu budleia, kaunis veigela jt pole ma oma praeguses aias tegelikult teinud muud kui katnud nende juurte piirkonna täiendava koguse puukooremultšiga. See on siiani osutunud küllalt heaks variandiks, sest kooremultš on kobe ja õhurikas ning peab seega hästi sooja.
Eks ikka on nii, et katsetada tuleb erinevate soovituste järgi – kuni lõpuks enda (ja taimede) eelistus välja kujuneb. Kellele kooremultš, kellele kompost, kellele kuuseoksad – igal juhul on neist abi.
