Südasuvi on aias see aeg, kus suurem saagikoristus alles hakkab hoogu võtma. Sellepärast ongi hea see lühike hingetõmbehetk kasutada ära kõige tavalisemate aiaravimtaimede korjamiseks ja kuivatamiseks.
Hooaja avapauk käib tegelikult sellega juba peagi pärast jaanipäeva, kui pärnad alustavad õitsemist. Igal aednikul ei ole muidugi õnne omaenda aiast pärnaõisi korjata – ka minul veel mitte. Kuid mu noored pärnakesed kasvavad ja küllap järgnevatel aastatel maitsen seda rõõmu minagi. Pärnaõied on teada-tuntud abilised talviste palavikuhaiguste korral ja kuluvad ka niisama tervisliku õhtuse teena marjaks.
Juba umbes selsamal ajal on paslik varitseda oma piparmündi- ja melissipuhmast. Parima teematerjali saab sealt siis, kui puhmad tasapisi juba õitsemiseks valmistuma ja võrsete tipud õisikute loomiseks ennast sirutama hakkavad, aga õisikute algeid veel ei näita. Siis võikski kääridega puhma maha lõigata ja kuivama panna, siis on ta maitse kõige tugevam ja lehestruktuur parim – nii melissi kui piparmündi, aga ka muude müntide ja naistenõgeste puhul, kuigi nood viimased pole teematerjalina meil väga levinud.
Korjata tasub ka lavendli õisikuid. Neid saab kimpudesse või kotikestesse seotuna kasutada näiteks kappides pesule hea lõhna andmiseks, kuid neist saab vähese vaevaga teha ka peavalu leevendavat lavendliõli või koos piparmündi ja melissiga mõtteid rahustavat ja pead selgitavat teesegu. Et lavendel on tee sees siiski väga tugeva maitsega, peaks seda sellesse segusse panema vaid natukene.
Üks sagedasemaid ürte, mida oma aiast piparmündi ja melissi kõrval kogutakse, on veel saialill ja kummel. Saialilleõitest keedavad paljud haavu parandavat saialillesalvi, aga ka seespidiselt teena tarvitamiseks on see lilleke väga kasulik. See on parim juua erinevatest haigustest paranemise juures, eriti operatsioonide või vigastuste järel, sest saialill on kudede taastumisel suur abimees, ta toetab rakkude taastootmist ja paljunemist.
Kummel jällegi on teada-tuntud põletikke rahustav ja seedimist korrastav taimeke. Tema korjamine on küll omajagu tüütu, sest need õied, mida ükshaaval varte küljest korvi näppida, on ju nii väikesed, et see töö ei tundu kuidagi edenevat! Aga õnneks ei kulu kummelit majapidamises ju ka nii hirmus palju, et teda terve kotitäis varuks peab olema.
Täitsa piisab mõnest karbikesest või nutsakust kuskil kapinurgas. Minul kulub teda küll natukene rohkem, sest ta maitseb mulle väga ühe segutee sees, mis iseenesest on mõeldud küll kõhu rahustamiseks ja seedimise korrigeerimiseks, aga on nii hea, et joon seda sageli niisamagi ja teen teda tihtilugu isegi külalistele kannu sisse. Sinna sisse käivad peale kummeli veel piparmünt ja köömned, kõiki umbes samapalju, ja tulemus on tõesti väga maitsev.
Südasuvel võiks iga päev korvikesega läbi jalutada ka üheksavägiste juurest, kui neid aias peaks kasvama. Neilt korraga palju ei saa – üheksavägise pikas õisikus puhkevad väiksevõitu kollased õied üsna ükshaaval ja ükshaaval saab neid ka korjata, terve õisikuga korraga pole meil teha midagi. Nii et üheksavägise kogumine on tüütuvõitu, kuid tasub end ära kopsu- ja bronhihaiguste ning ka astma korral. Kui bronhid on põletikus ja umbes, siis üheksavägise teest on sageli abi, ning eriti abi on üheksavägiste peenekspudistatud õite suitsetamisest kas piibu sees või sigaretipaberisse keeratuna. Olen ise sageli seda viimast meetodit kasutanud ja see teeb bronhid väga kiiresti jälle lahti.
Püsilillepeenras tasub peale passida monardade õitsemisaega. Neist saab mõnusa ja hõrgu maitsega teed, mis on samas ka mõõdukalt põletikuvastane ja leevendab külmetusnähtusid, kuid on ka närvisüsteemi rahustava toimega.
Lillepeenras kasvab nii mõnelgi ka mets-kassinaeris, mille lillakasroosade õitsega ürdist saab maitsvat punakat teed kurguvalu ja kurguärritusköha leevendamiseks. Ta näeb peenras muidugi ka nii ilus välja, et võiks niisamagi kasvatada. Kahjuks on ta kaheaastane, ja nii peab ette vaatama, et tema isekülvist tärganud järelkasvu välja ei rohiks. Mina olen niimoodi temast korra juba ilma jäänud ja nüüd tean sellega ette vaadata.