Haapsalu mees Mihkel Saarmaa (25) otsustas ilma raha kulutamata Haapsalust Võrru kõndida, kirjutas Võrumaa Teataja oma reedeses lehes.
Kokku arvestas Saarmaa oma teekonna pikkuseks 300 kilomeetrit. Start anti 14. juuli keskpäeval.
„Ma läbin teekonda tempoga paar kilomeetrit kõndi ja umbes 15 minutit puhkepausi. Päevas kõnnin ma maaha keskmiselt 25 kilomeetrit. Eile tuli rekordiliselt umbes 37 kilomeetrit, sest arvestasin nii, et tänane Võrru jõudmine normaalsesse aega jääks,” andis Saarmaa oma teekonnast kõndimise 16. päeval Võrumaa Teatajale ülevaate. Võrus teeline aga pikalt peatuda ei plaani, sest jalad on väsinud ja sihtkohast võtab ta peale tuttav, kes ta Tallinnasse sõidutab, kust edasi jätkub teekond kohe tagasi kodulinna Haapsallu.
Miks Saarmaa just Võrru kõndida otsustas, sellel on oma juhuslik põhjus. „Vaatasin, et Haapsalu on ühes Eesti otsas ja siis teises … on kas Võru või Narva. Narvas olen ma töö asjus varemgi käinud, kuid Võrus mitte kunagi. Peale selle on Narvas hakkamasaamiseks vaja vene keelt, mida ma üldse ei oska,” põhjendab Saarmaa oma sihtkoha valikut.
Eriliseks teeb Saarmaa teekonna seegi, et matkale tuli ta ilma raha ja pangakaartideta. „Ma pakkisin kaasa mõned kiirnuudlid, šokolaadi ja lihasnäkke. Raha kaasa ei võtnud, sest siis ei teki kiusatust näiteks tee ääres mõnda majutuskohta või restorani sisse astuda. Asja sõnum ongi „Hoiame üksteist”. Tahtsin teada, et kui paljud inimesed teekäijalt küsivad, kuidas läheb, ja kas pakutakse ka abi. Tõepoolest – pean tunnistama, et kõik eestlased on üliabivalmid ja sõbralikud. Pakutakse süüa ja seltsi,” räägib Saarmaa oma rännukogemusest.
Teele asus Saarmaa ilma igasuguse füüsilise ettevalmistuseta. „Minu üheks heaks abimeheks on käimiskepid. Nende peale on kõndides hea keharaskust toetada. Siis ei saa jalad nii palju koormust,” ütles matkaja.
Saarmaa matkakott kaalub paarkümmend kilo. Kott sisaldab vett ja muud eluks vajalikku. Näiteks gaasipriimust, potte-panne, lebomatti ja koormakatet. “Telk oleks pagasile veelgi raskust lisanud ja seetõttu teen metsas ööbides telgi okstest ja koormakattest. Olen ööbinud ka mahajäetud majades, kus on mõnus kuiv olla,” muljetab Saarmaa ja lisab, et jalanõude valikul tegi ta väikese valearvestuse asus teele vanade, mitte uute tossudega.
Saarmaa jaoks ei ole need 300 kilomeetrit aga sugugi pikim maa, mida jalgsimatkana läbitud. Viis aastat tagasi kõndinud ta Euroopas. “Alustasin Sitsiiliast ja suundusin Lõuna-Hispaaniasse. Kokku tuli umbes 3100-3200 kilomeetrit. Alustasin nii, et mul oli seitse eurot taskus. Sain kenasti hakkama,” meenutab Saarmaa.
Igapäevaselt tegeleb rännumees catering’iga. „Viimased pool aastat ma aga puhkan. Olen kõik suved töötanud, sel korral mõtlesin, et luban endale hoopis vaba suve,” on Saarmaa rahul.
