Lauri Läänemets: kriisiabi vaatab mööda tuhandetest inimestest

Aprilli keskel koputas riigikogu ära 2020. aasta lisaeelarve, mis ei paku lahendusi neile enam kui 50 000 inimesele, kes on tööta ja toetuseta.

Kriisieelarve keskmes on ettevõtted, mitte inimesed. Eelarve parim osa on tegelemine tervisekriisiga ehk siis raha suunamine meditsiini, aga ülejäänu kipub paljuski olema näitemäng.

Praegusel keerulisel ajal peabki ettevõtlust toetama, aga riigi kohus on kanda hoolt ka oma inimeste eest ja luua sellised toetusmeetmed, mis ei jätaks kedagi elu hammasrataste vahele. Valitsuses kokku pandud kriisi lahendamise pakett vaatab mööda paljudest ühiskonnagruppidest ega sea eesmärgiks vältida vaesust, mis ähvardab majanduskriisi süvenedes tuhandeid inimesi ja väikeettevõtjaid.

On tõsi, et eelarve kaudu läheb jagamisele suur summa laenuraha, aga selle saajate ring on piiratud. Eeskätt toob see rohkem meelerahu neile, kes juhtuvad olema suurte ettevõtete juhid või omanikud. Vägagi võimalik, et ka ärimeestele, kes on annetanud suuri summasi valitsuserakondadele. Oleks hea, kui tagataskus juhtuvad olema veel ministrite telefoninumbrid, kuhu helistada. Ega praegu asjata ei spekuleerita, et minister Kaimar Karu ametist tagandamise üks peapõhjusi võis olla see, et EKRE juhid tahavad paremat kontrolli Kredexi 1,5 miljardi ja EASi 35 miljoni euro üle, millega on plaanis Eesti majandust turgutada. Kredex ja EAS on teatavasti väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri vastutusalas.

Paljud teised riigid võimestavad kriisi ajal eelkõige inimest – näiteks Taani ja Rootsi suurendasid niigi kõrgeid töötutoetusi, et teenistuse kaotanud inimesed paremini hakkama saaksid. Parempoolsete poliitikute juhitud USA ja Inglismaa toetavad samuti inimesi otse. Seevastu Eesti valitsuse abipaketi puhul sõltub inimene paljuski tööandja suvast. Ühtpidi väärib kiitust töötukassa meede, mis näeb ajutiselt tööta jäänud töötajale ette 70protsendilise töötasu hüvitamise. Aga ka siin on määrav tööandja kalkulatsioon, milline valik on ettevõtjale kasulikum, ja inimese aitamine jääb tagaplaanile.

Sotsiaaldemokraadid seisid lisaeelarves selle eest, et töötasuhüvitis laieneks töövõtu- ja käsunduslepinguga töötajatele ja ka FIEdele. Kahjuks sulges valitsus tuhandete inimeste suure mure ees silmad ja lükkas meie ettepaneku tagasi.

Nii ongi treenerid, kultuuriinimesed, taksojuhid, iluteeninduse töötajad ja paljud teised – ühtekokku 26 000 inimest – jäetud juhul, kui nad ei kvalifitseeru töötuskindlustushüvitise saajaks, lageda taeva alla. Samuti on ära unustatud need 22 000, kes teenisid leiba FIEna, kuid kes peavad eriolukorras käed rüpes istuma. Sotsiaalmaksuvabastus väldib küll maksuvõla tekkimist, kuid ei taga sissetulekut. Nende ainsaks võimaluseks on töötutoetus – tuleb võtta end töötukassas arvele ja saada 189 eurot kuus.

Ühiskonnal tuleb toetada neid, kes kaotasid oma töökoha, et riik saaks viirusest jagu. Kuidagi ei saa leppida ka sellega, et töötutoetus jääb alla igasugust vaesuspiiri. See võib kaasa tuua selle, et pangad võtavad peredelt ära nende kodud ja autod. Vähemalt majanduslanguse lõpuni tuleks maksta rahvapensioniga võrdset töötutoetust.

Majanduse kriisimeetmete suureks hädaks on veel see, et ettevõtete toetamisel puuduvad kindlad reeglid, mis tähendab seda, et suures ohus on võrdse kohtlemise printsiip. Tuge saavad need, kes kõige rohkem lokku löövad ja kõige rohkem küsivad.

Viirusega võitlemise tippajal jagatakse raha ka nendesse kohtadesse, millel ei ole kriisiga mingit puutumust. Näiteks leidis valitsus justkui imeväel 125 miljonit eurot riigiettevõttele Eesti Energia uue õlitehase ehitamiseks. Kokku läheb see tehas maksma 286 miljonit eurot – tulemuseks on 60 uut töökohta ja veelgi rohkem üles songitud Ida-Virumaa.

Samal ajal teatas rahandusminister Martin Helme, et Eestil tuleks lahkuda Euroopa CO2 kaubandussüsteemist, et saada elektrihind madalamaks. Puhas silmapete – valitsuses teatakse suurepäraselt, et sellest süsteemist ei saa lahkuda. Kõige tipuks on tegu Eestile kasuliku asjaga – me müüme kvooti ja ehitame saadud raha eest igal aastal uusi lasteaedu, renoveerime korterelamuid ja oleme juba saanud uued rongid.

Praegune kriis koos majanduslangusega on erandlik. Selle taga on valitsuse administratiivne otsus, millega kaitstakse rahva tervist. Aga selle sammu hind on väga karm väga paljudele inimestele ja ettevõtetele. Ühiskonnana tuleb meil raskusi solidaarselt kanda ja aidata neid, kes kannatavad selleks, et teised saaksid elada.