Kodumaises poliitretoorikas kostab viimastel aegadel regulaarselt stampväljend: „Ma vabandan.” Kui aga asja üle sügavamalt järele mõelda, siis puudub sellisel ütlusel sisuline tähendus.
See on vaid tühi sõnakõlks, õõnes deklaratsioon, mida kasutab isik, kes ei proovigi selgelt enda suhtumist näidata või milleski selgust luua ja mingit probleemi lahendada. Vabanduse palumine kui käitumisakt on nõnda devalveerunud, kuna sellega pole koos käinud selgelt väljendatud soov oma süüd tunnistada ja ennast parandada. Piisab, kui meenutada meie kõige tuntuma sarivabandaja, praeguse peaministri Jüri Ratase sellesuunalisi etteasteid.
Põhjuseks on, et öeldes üksnes välja need kaks sõna („ma vabandan”), ei pöörduta konkreetse adressaadi poole tunnistamaks enda eksimust. Tavaliselt on sedasorti vabanduse palumine retooriline võte juhtumi päevakorrast mahavõtmiseks, millega soovitakse üles kerkinud pingeid maandada, luua olukord „hundid söönud, lambad terved”. Ehk – poliitžargooni kasutades – võtta ebamugavust valmistav juhtum laualt maha, tõmmata sellele joon alla.
Huvitav, miks peaks andekspalumine olema siiram, kui on selle olukorra esilekutsunud palagan? Opositsioon etendab poliitkomöödias oma osa ja koalitsioon samamoodi. Manitsustel oleks kindlasti põhjust mõne tõsiseltvõetava teema puhul.