Apteegiturg on Eestis olnud ligi 15 aastat suletud, sest uute rohupoodide asutamist on erinevate ettekäänetega piiratud. Esmalt kehtis asutamispiirang, mis reguleeris elanike arvu järgi, mitu apteeki tohib ühes linnas olla. Kui riigikohus oli selle piirangu põhiseadusvastaseks kuulutanud, tekkis uus. Selle järgi tohib apteeki Eestis omada vaid proviisor. Niisugune piirang on kehtinud viimased aastad.
Selle piirangu kehtimise ajal on asutatud vaid mõned uued apteegid, millest paljude puhul on tõsine kahtlus, et nende omanikeks olevad proviisorid on ravimite hulgimüüjate tankistid. Tuleva aasta aprillist jõustub piirang, et ravimite hulgimüüjad ei tohi olla apteekide omanikud. Eesti ravimiturg jaguneb kahe suure ravimite hulgimüüja vahel, kellest kumbki pole huvitatud oma ettevõtluse piiramisest. Aga peale nende tegutseb veel terve rida apteeke, mis kuuluvad proviisoritele või lihtsalt ettevõtjaile.
Valitsusliidu otsus, et apteegi omandireform tuleb tühistada, tekitab segadust nende apteegiomanike jaoks, kes on arvestanud omandisuhte muutusega. Samas on seadusse kirjutatud omandinõuded ebamõistlikud. Apteegi enamusomanik peab olema üks proviisor, aga pole lubatud, et on näiteks mitu proviisorit või farmatseuti nii, et keegi neist pole enamusomanik. Kui proviisor on koos abikaasaga ettevõtte asutanud, siis see ei vasta seaduse nõuetele, sest omand jaguneb pooleks ja apteekril pole enamusosalust. Taolised jaburad kitsendused viitavad, et omal ajal seadust tehes polnudki plaanis hulgimüüjate ülemvõimu lammutada, vaid ainult luua piirangud, et kaitsta turgu uute investorite eest.
Vastuolulise seaduse tühistamine on mõistlik. Samas kui uskuda, et majanduselu elavdab konkurents, siis apteegiturul see puudub. Samuti on hulgimüüjatest sõltumatutel apteekidel end üha keerulisem majandada.
