Jüri Saar: Eestis oli poliitjõnksatus

Viimastel parlamendivalimistel, eelkõige pärast valimistulemuste selgumist toimunut võib iseloomustada poliitjõnksatusena.
Esimest korda pärast iseseisvuse taastamist ei kulgenud protsess – valimised, valmistulemus, võimule tulnud valitsus – tavapärasel viisil. Need valimised võitis ülekaalukalt üks poliitiline jõud, kuid võimule tuli koalitsioon, mida ei juhi valimiste võitja. Veelgi enam, valimiste võitja ei mahtunud isegi koalitsiooni koosseisu. Kaotajad võtsid kampa ja kuulutasidki ennast valimiste võitjateks.

Suuri sõnu võib rääkida valijate konservatiivsest tahtest, kuid siiani on jäänud rääkimata kõige olulisemast muutusest, mis praegust valitsust kokku pannes aset leidis. Selleks on poliitilise kultuuri paradigma muutus. Eesti poliitilise kultuuri baasparadigma jõnksatas läänemaisest poliitturust, kuhu me järjepidevalt üritasime siseneda, idamaise basaari suunas.

Läänemaises poliitikas osalevad erakonnad, kes pakuvad valijatele välja alternatiivseid arengumudeleid valimislubadustena. Valijad, tuginedes varasemale kogemusele ja sisetundele, teevad oma valiku ja annavad oma häältega otsustamisõiguse kindlatele poliitilistele jõududele. Valik tehakse turule lubatute hulgast, sest läänemaises poliitkultuuris ei lubata kedagi poliitilisse võistlusse osalema enne kvalifikatsioonietappi läbimata. Turg on küll vaba, kuid turule ei lubata erakondi, kes on vahele jäänud petturlusega, näiteks pakkunud halvakvaliteedilist (roiskunud) kaupa, kasutanud kampaanias räpast (võõrast päritolu) raha või käitunud ühishuvisid kahjustaval viisil.

Need, kes räägivad varasemast juhtumist (2003. a valimised), mil valimiste võitja (Keskerakond) ei saanud võimalust moodustada valitsust, unustavad ära tolleaegse üldkokkuleppe Keskerakonna poliitturule kõlbmatuse osas. Keskerakonna toonased seisukohad vastustasid Eesti liitumist NATOga ja saamist Euroopa Liidu liikmeks, mis oli kujunenud olukorra peamine põhjus. Sellisele poliitilisele jõule valitsusvastutuse usaldamine oleks olnud enesetapjalik samm. Võib aga olla, et selle kokkuleppe osas ümber mõtlemine oli enneaegne samm.

Idamaine poliitbasaar kujutab endast võrreldes poliitturuga muulaadilist nähtust. Basaar on mitte üksnes väärtuste vahetamise koht, vaid tähis meelelahutuslik suhtlemiskeskkond, kus käiakse näitamas ennast ja vaatamas teisi, kus sebivad ringi ettekuulutajad ja silmamoondajad. Seal toimub suure lärmi saatel pidev enda kauba kiitmine ja teiste kauba mahategemine. Kõige kõvem tegija on see, kes oma träni maksimaalse hinnaga lihtsameelsele ostjale pähe määrib. Korralik turukaupleja küsib algatuseks ebareaalset, kauba väärtust mitu korda ületavat hinda, mida ostleja peab meeles pidama. Nagu ka seda, et pole ilus esimese hinnaga nõustuda. Inimene, kes ostab basaarilt, peab teadma, et asja väärtus pole tagatud mitte millegagi.

Meie viimastel valimistel arvas Reformierakond, lähtudes läänemaisest poliitturu loogikast, et nemad võitsid ja Keskerakond kaotas valimised. Süüd toimunu eest ongi püütud veeretada Reformierakonna peale, kes mängis oma võidu oskamatult maha. See on ülekohtune süüdistus läänemaise poliitkultuuri raames, kuid täiesti omal kohal poliitbasaaril. Reformierakond jäeti ilma auhinnast, mille ta kõiki reegleid järgides võitis. Ja mitte ainult Reformierakond, vaid kõik selle erakonna valijad, lisaks kõik need, kes ei valinud EKREt ja selle kambajõmme. Basaaril on ostja oma süü, kui ostis täishinna eest eesli, kes juba koduteel ära kõnges.

Keskerakond käitus reegleid rikkuvalt, sest jättis tegemata ühe väliselt pisikese, kuid vajaliku toimingu, millega ta oleks tunnistanud enda kaotust. Läänemaised valimised just niiviisi lõpevadki, et kaotaja tunnistab toimunud valimiste legitiimsust ja võitja paremust. Poliitbasaaril ei tehta seda kunagi, vaid pärast valimistulemuste selgumist õige kauplemine alles algab. Kaotajad tulevad kindla peale tänavale ja süüdistavad võitjat valimistulemuste võltsimises ja rahva tahte eiramises. Mäletate EKRE juhtide ähvardusi rahvarahutuste algamise kohta, kuid neid valitsusse ei võeta?

Üks valesamm tõi kaasa teise ja nüüd on meil valitsuses „stabiilsed geeniused”, kellelt võib oodata mida iganes. Riigi rahakoti seisundi peavalvaja (rahandusminister) ei oska isegi kaardimängus tihisid kokku lugeda, nagu ta ise on tunnistanud. Siseminister ei tea, mida tähendab õigusliku põhimõttena süütuse presumptsioon ning lubab taastada Eestis millalgi kadunud põhiseadusliku korra. IT-minister jäi algatuseks vahele joobes sõitmise ja kiiruse ületamisega ning vabastati ametist lähisuhtevägivallaga seotud kuriteokahtluse tõttu. Valitsuse liikmed lubavad endale presidendi suhtes väljendeid, mis oleksid kohased kusagil kõrtsilauas või bussijaama taga. Läänemaised üldkehtivad põhimõtted, mille põhjal on keelatud kedagi diskrimineerida grupitunnuste alusel, kujutavad selle erakonna juhtkamba jaoks vaid tühja sõnamulinat.

Korralikud inimesed ei tohi lasta ennast ära hirmutada. Avalikkus on juba piisavalt hirmutatud, kuna „kaabusid” esitletakse kui apokalüptilisi ratsanikke, kes saabusid kaosest korda looma üleüldise allakäigu tingimustes. Tegelikkus on vastupidine ja Eestis praegu toimuv on meie poliitkapitali hoolimatu maha mängida laskmine, mida on ühiselt kogutud enam kui veerand sajandit. Iga päevaga kaotame me oma tõsiseltvõetavust sõprade silmis, kellest ohuolukorras sõltub meie saatus. On väga suur viga, kui neid kondistel hobusekronudel koperdavaid taate, kes basaaril endast petlikult tugevat muljet jätta on püüdnud, hakataksegi siinmail päriselt kartma.

Praeguseni toimuvat võib veel nimetada poliitjõnksatuseks läänemaisest poliitturust idamaise poliitkultuuri iseloomustava basaari suunas, kuid tasub olla ettevaatlik. Poliitbasaaril teatavasti kipub juhtuma, et „päris” valimised toimuvadki ainult ühe korra tuntud vormeli järgi „üks inimene, üks hääl, kuid üksainus kord”. Ja võitja kehtestab endale sobivad reeglid edaspidi toimuva jaoks, et tema esmalt pooleldi valskusega saadud positsiooni enam miski ei ohustaks.

Väga oluline hulk Eesti valijaid on täna pettunud ja frustreeritud, sest nemad tegid kõik oma parima veendumuse järgi, kuid ei saanud valimisjärgset võimujaotust, nagu nad tulemuste põhjal õigustatult ootasid. Nüüd nad ei tea enam, mida peaksid edaspidi tegema, kuidas peaksid käituma järgmistel valimistel. Tagasilöök ei jää aga tulemata, sest see on demokraatliku ühiskonna toimimise vältimatu seaduspärasus. Esimene tagasiside, mis antakse peagi toimuvatel europarlamendi valimistel, saab väga suure tõenäosusega väljenduma enneolematult madalas valmimisaktiivsuses.