Valimised on läbi – hakkame valmistuma uuteks. Et peatselt järgnevad Euroopa Parlamendi valimised, läheb kurnav valimisreklaam kohe jälle käima.
Kuid oleks ebaaus hüpata otse Euroopa Parlamendi juurde. Esmalt tuleb kõneleda intriigidest valitsuse kokkupanekul ja riigikogus.
Supertulemuse teinud Reformierakonna esimees Kaja Kallas on juba öelnud, et talle sobiks koalitsioon sotside ja Isamaaga, seda hoolimata sellest, et just viimased olid need, kes kaks aastat tagasi Reformierakonna valitsusest kukutasid. Aritmeetiliselt oleks lihtsaim tõesti Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon, kuid kas suudetakse omavahel kokku leppida, arvestades mõnes küsimuses ikkagi väga erinevaid seisukohti?
Mõlemad koalitsioonivariandid ei järgiks palju ka valijate tahet, sest vaid üks koalitsiooni osapool on valimiste võitja. Kõik ülejäänud kaotasid hääli. Ses plaanis oleks loogilisim Keskerakonna ja EKRE koalitsioon – mõlemad on valimiste võitjad ja seega oleks rahva soovid kõige paremini väljendatud. Kuid Kaja Kallas liberaalina on EKRE välistanud.
Kaja Kallas ei saa siiski väga jõuliselt kõiki välistada ja punaseid jooni tõmmata, sest ka alternatiivne koalitsioon Keskerakonna, EKRE ja Isamaa näol on võimalik. Praegused koalitsioonikõnelused on Kaja Kallasele justkui omalaadne poliitiku küpsuseksam – valimistulemus oli hea, aga nüüd tuleb hakata ka tagatubades käsi väänama ja määrima. Et mitmed teised erakonnad pole koostööd EKREga välistanud, jääb suure tõenäosusega olemata ka Rootsi variant, kus koalitsioonikõnelused vältasid mitu kuud, sest keegi ei tahtnud tegemist teha Rootsi Demokraatidega.
Eesti 200 ukse taha jäämine pole väga seostatav ebaõnnestunud plakatikampaaniaga. Vist võib öelda, et aega jäi lihtsalt väheks – see aga on erakonna enda süü, sest venitas ju Eesti 200 pikalt, enne kui teatas, et moodustatakse erakond ja minnakse riigikogu valimistele. Siin tasuks neil – kui ebameeldiv see neile ka poleks – õppust võtta EKRE-lt, kes teatasid ka eile, et nende eesmärk on pääseda valitsusse ja hakata oma programmi ellu viima. Mitte ei jutustanud midagi ebamäärast pikast plaanist.
On juba osutatud, et mitu ministrit põrus valimistel. Põrus ka Euroopa Parlamendi valimiste staar Indrek Tarand, kelle kähmlus Toompeal võttis ilmselt tugevalt hääli vähemaks. Seevastu oli EKRE-l oidu hoiduda Toompea rüselust võimendamast ja tegelikult tarvitses neil istuda kui kult rukkis, sest nende konkurendid tegid vea vea järel. Rainer Vakra plagiaadiskandaal riisus ikkagi sotsidelt tõenäoliselt rohkem hääli kui Henn Põlluaasa vahetult valimiste ette kavandatud sotsidest jutustava raamatu esitlus, sest vaevalt et paljud jõudsid raamatut lugeda.
Ent tõepoolest – Euroopa Parlamendi valimised pole enam kaugel ja poliittrall läheb jälle käima. Meenutuseks: seekord saab Eesti ühe koha juurde, nii et siseriiklik võidujooks käib seitsme koha peale. Intriig on täiesti olemas, sest kes sinna ikkagi siis kandideerivad? Küsimus võib osutuda EKRE puhul eriti teravaks, sest nende hea tulemuse teinud juhtkond peaks uuesti kandideerima, et konkureerida Reformierakonna ja Keskerakonnaga. Aga EKRE juhtkond ei saa ka riigikogust minna Euroopa Parlamenti, Jaak Madison võibolla välja arvatud. Reformierakonna suur küsimus on hetkel aga, kas valitsusse tulevad potentsiaalsed Euroopa Parlamendi saadikukandidaadid (Urmas Paet, Marko Mihkelson) ja kes jäävad seega järele. Et konkureerida EKRE ja ülejäänutega.
Vaikselt on vist saanud Reformierakonna ja Kaja Kallase valimisvõiduga vastuse ka küsimus, mis saab Euroopa Komisjoni volinikust Andrus Ansipist. Sest hea lahendus Reformierakonnale oleks tema jätkamine komisjonis. Kui just jällegi Euroopa Parlament ei muutu selliseks, mis blokeerib seniste komisjoni volinike ametisse määramise ja näitab ise jõudu. Sestap ei pruugigi need peatsed Euroopa Parlamendi valimised olla sugugi ebaolulised. Aga enne peaksime saama siiski uue valitsuse.
