Aimar Ventsel
kolumnist
Juhtus nii, et 2014. aasta märtsi keskel olin ma Venemaal – Peterburis ja Moskvas – just sel nädalal, kui Krimmis oli referendum.
Krimmi lahkulöömine Ukrainast, Venemaale ühinemispalve esitamine ja pidulik „koju naasmine” lõppes suure aplombi ja hüsteerilise tseremooniaga Venemaa föderatsiooninõukogus. Suur osa maailma riike ei tunnusta ühtegi nendest sündmustest legitiimsena, ent Venemaal see kedagi eriti ei huvita. Mis mind aga sõna otseses mõttes šokeeris, oli see, kuidas paljud inimesed, keda ma tundsin ammu sest ajast, olid sõna otseses mõttes ära keeranud.
Inimesed, kes veel 2011. aastal (mäletate proteste kahtlaste presidendivalimiste ajal, kui Vladimir Putin vangerdas ennast tagasi ja Dmitri Medvedevist sai jälle peaminister?) olid pehmelt öeldes kriitilised võimude suhtes, kiirgasid nüüd vaimustusest ja uhkusest oma presidendi üle, kes „põlised vene alad” jälle „kodusadamasse tõi”.
Kõik need olid Putini enda väljendid ja inimesed klammerdusid kramplikult nende külge, et endale ja mulle põhjendada, kuidas kõik Krimmiga juhtunu on igatpidi õiguspärane. Sinna juurde käis muidugi jutt sellest, et „Kosovo võis eralduda, aga miks Krimm mitte” ning kuidas „NATO laienemine ähvardab Venemaad” ja muidugi kindel usk sellesse, et Ukrainas keelati ära vene keel, mistõttu venelaste elude kaitseks tuli Krimm ära teha. Ja kuulsin ma ka seda, et USA toetab Ukrainas fašiste ning bandeeralasi, kes on nõuks võtnud tappa kõik selles riigis ela vad venelased.
Oli tunne, et inimesed elavad nagu mingi hallutsinatsiooni sees paralleelmaailmas. See paralleelmaailm oli totaalne. Nädala lõpul hakkasin ma isegi kahtlema, et kuidas vene keelega Ukrainas ikka lood olid ja mis lugu selle Kosovo-Krimmi paralleeliga oli.
Koju naastes tegin ma kõigepealt asjad endale selgeks. Vene keelt pole Ukrainas kunagi ära keelatud, temalt taheti ära võtta regionaalse keele staatus, ent presidendi kohusetäit-
ja Turtšinov pani eelnõule veto. Lugedes kuhjaga rahvusvahelise õiguse ekspertide analüüse, sain ma ka aru, et Krimmi ning Kosovo juhtumit ühendab vaid see, et mõlemad algavad ühe tähega. Ent oli hetk, kui ma kõiges selles nii kindel ei olnud.
Pärast seda on uskumatute asjade uskumine Venemaal muidugi progresseeruvalt kasvanud. Suur osa inimesi uskuski siiralt reportaaže sellest, et bandeeralased löövad vene lapsi risti, sakslased veavad kalluritega Ukraina mustmulda Saksamaale ja et nälg on sealmaal juba nii hull, et inimesed püüavad tihaseid ja lee-
vikesi. Väiksemad narratiivid – näiteks et kui Krimm ei oleks ära võetud, siis oleksid seal praegu NATO sõjaväebaasid – paistavad selle kõrval täiesti adekvaatsete uudistena.
Mind on sellest hetkest alates huvitanud, et kas taoline kollektiivne segiminek on midagi eriti Venemaa-spetsiifilist või on see võimalik ka näiteks Eestis. Mul oleksid võibolla mingid illusioonid säilinud, kui poleks olnud skandaali 7,6 miljoni pa gulasega, kes kohe-kohe Eestisse saabuvad. Algas see kõik artikliga siitsamast lehest, mille Facebookis postitas ekrelane Peeter Ernits. Edasine on – nagu öeldakse – ajalugu. Lärm paisus nii suureks, et sõna võeti juba kõigis suuremates Eesti ajalehtedes. Nüüd Peeter Ernits eitab – seal-
samas Facebookis –, et ta pidas seda numbrit ja kogu lugu tõeväärseks, aga see selleks.
1997. aastal avaldas USA teadusajaloolane Michael Shermer raamatu „Miks inimesed usuvad imelikke asju”, kus ta analüüsib igasuguseid „imelikke” uskumusi alates holokaus-
tieitajatest kuni ufouskujateni. Osa neist uskumustest on ideoloogilise põhjusega, osa põhjustatud sellest, et järjest keerulisemaks muutuvas maailmas tahetakse uskuda lihtsaid ja mustvalgeid tõdesid. Ühendab kõiki neid gruppe fenomen, et inimese-
le ongi loomu poolest omane uskuda ebaloogilisi ja imelikke asju, teatud
juhtudel minnakse aga liiga kaugele.
Leidsin kunagi vägagi usutava seletuse, miks venemaalased nii kirglikult usuvad riiklikku propagandat. Nimelt on tegemist mitte ainult vertikaalse (riiklik meedia), vaid ka hori-
sontaalse infotulvaga – sama juttu ajavad kolleegid, naabrid ja sugulased.
See töötab, tundsin seda omal nahal. Eesti puhul jääb ära vertikaalne dimensioon, ent seda enam on tunda horisontaalse vektori mõju. Praktikas on näha, et võib leida suure hul-
ga inimesi, kes ümbritsevad ennast vaid selle infoga, mis kinnitab nende arusaamu ja vaateid. Nende tõdede juurde kipuvad nad jääma fanaatilise innuga, sest nad tahavad uskuda lihtsaid ja mõistetavaid asju. Tuleb nentida, et Eestis on võimalik see, mis Venemaal, ainult et väiksemas mastaabis. Millega me jõuamegi tagasi selleni, et imelikke asju uskuda on inimlik.
Inimene usub imelikke asju, sest loomu poolest on ta pigem usaldav. See on psühholoogia! Kahju ainult, et sellist usalduslikkust kasutatakse sageli pahatahtlikult ära. Ja ajuloputatud inimesed omakorda levitavad uskumusi.
Nagu Eestiski on üks teatud erakond demoniseeritud ja sellele on omistatud üldse mitte paikapidavaid nimetusi. Erakonda süüdistatakse hirmutamises, aga samas hirmutatakse ise selle erakonnaga.
Ega muud miskit, lihtsalt on vaja püüda leida tõeseid fakte ja mõelda ka loogiliselt.
Silmaringi laiendamiseks soovitan lugemiseks Daniel Levitini “Valede välimääraja”, kust leiab hulganisti näiteid, mil moel inimeste ja faktidega manipuleeritakse. Taoline teadmine kergendab oluliselt loogikavigade leidmist ja tõeväänajate paljastamist.
No, ajalooliselt on Krimm nüüd külll venemaa osa. Ukrainale andis selle Nikita. Ja veel üks asi,mis on raudselt kindel. Natside surmalaagrite vabatahtlikud valvurid olid enamikus ukrainlased.
Väga kosutav lugemine.Olen ka jälginud vene uudiseid aga enamus siin avaldatud nn.tõdedest pole ma sealt küll leidnud.
Mis puutub Ukrainasse siis üha rohkem saab eurooplastele selgeks,et nii korrumpeerunud riigiga pole midagi peale hakata.Arvatavasti tuleb ka nendega viisareziimi muuta !
Mis puutub venemaa ja hiina valitsusmudelisse siis on mitmed eksperdid kinnitanud selle eeliseid täieliku turumajanduse ees !