Tänases Lääne Elus kajastatud sadamatüli juured ulatuvad nii sügavale, et ühest tööpäevast — ja võib–olla ka –nädalast — jääb nendeni jõudmiseks väheks. Esimene juhtkiri sel teemal pealkirja all “Andres ja Pearu” ilmus 2008. aasta 2. veebruaril, kui Veskiviigi sadama suuromanik Aivar Reivik tegi Suur–Holmi omanikule Viktor Siilatsile leheveergudel ettepaneku, et ostab Siilatsilt sadama 10 miljoni krooni eest ära.
Sellele järgnes sama aasta 8. märtsi juhtkiri pealkirjaga “Kitsikuse jõud”, mis avaldab lootust, et patiseisu jõudnud kahe kange jagelus inspireerib kedagi teist suurtele tegudele. Aga ei inspireerinud. Sadamatüli jätkus.
2008. aasta 3. juulil seisab ajalehes must valgel, et kokkulepet ei sündinud, aga juhtkiri leiab, et juristide kõrval võiks sadamalinna maine taastamisel kaasata suhtlemispsühholooge, kes on osavad lahendama olukordi, kus kaks kõva kivi peaksid jahvatama enam–vähem söödavat kraami.
2009. aasta 21. aprilli juhtkiri kõlab: “Tüli ikka õhus!” 2010. aasta juulis loodab Haapsalu linnavolikogu kaks kanget lepitada.
Nüüd on vägikaikavedamisse sekkunud kannatuse kaotanud veeteede amet, kes lubab väidetavalt ebaseadusliku ujuvkai ise maha tõmmata, kui muidu ei saa, ja kitsikuses linnapea palub sellega oodata: saagu pärast, mis saab, lastagu Muhu väina regatt enne ära pidada.
Sadamaomanike ütlusi aga võib nüüd nagu varemgi kirjeldada, parafraseerides klassikuid. Et mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!