Kui Lätit olemas ei oleks, siis seda välja mõelda eestlased ei saaks. Järelikult on meil kõvasti õnne olnud.
Eestile kõige sarnasem riik maailmas – Läti – tähistab oma iseseisvuse 100. sünnipäeva. Väljastpoolt vaadates Eestiga täpselt samal ajal, Eestist vaadates ikka kõvasti teisel ajal, et mitte öelda palju hiljem. See nihe iseseisvuspäevades on sümbol kogu Eesti–Läti suhtele.
Kellega oleks eestlastel ennast kogu aeg võrrelda, kui Läti mingil põhjusel ei sobiks? Muidugi, Soomega. Aga see on üks teine võrdlus, erinevused on liiga suured, tihti lausa hoomamatud. Ka lätlased võrdlevad Lätit ja Eestit, aga ma väga pole märganud, et soomlased samal moel oma kodumaad Eestiga kõrvutaksid. Seal on mõõdikuks hoopis Rootsi.
Võrdlused nii üle Põhjalahe kui ka piltlikult öeldes Koiva jõe teeb võimalikuks jagatud ajalugu. Eestil on seda Soomega vähe, Lätiga väga palju. Soovija võib kõrvutuse alguspunkti viia kasvõi 12. sajandisse, enamikule sobib väga ilusti 1918. aasta. Kui sealt alustada, siis peame Lätile tänulikud olema mitmete mütoloogiliseks jutustatud sündmuste eest.
Esiteks Landeswehri sõda. Eesti eneseteadvuses moodustab see midagi selgroolaadset. Võit Cēsises, lahingud Riia all, Läti iseseisvuse päästmine. Sel suvel Cēsise lähedal rännates juhtus selline asi, et kohalik mees näitas kaunil avatud maastikul kaugelt paistvat raudteesilda, kus tema vanaisa sõnul oli seisnud ja vaenlaste pihta tuld andnud eestlaste soomusrong.
Teiseks, Hansapank. Ligikaudu kümne aasta vältel oli tegemist Eesti majandusliku edu sümboliga Riias.
Ja kolmandaks – palun ärge võtke naljana – käimasolev alkoholiralli. Sisepoliitikas ja väikese ajalise vahemaa tagant võime Eestis seda näha kui häda ja õnnetust, aga pole sugugi kindel, et pikemas vaates need lugematud õllereisid hoopis teistsugust tähendust ei omanda. Kuidas muidu oleks ühelt poolt eestlaste huvi Läti vastu ja teisalt Lätis eestlaste tunnustamine väärtuslike külalistena nii kiiresti areneda saanud?
Pange tähele, esimesed kaks punkti loetelus võib lugeda Eesti initsiatiiviks, aga kolmas lihtsalt kukkus nii välja.
Ent lätlastel on komme eestlaste strateegilist kommunikatsioonisuutlikkust üle hinnata. Umbes nii, et tegelikult pole see nende Eesti asi sugugi parem või ilusam kui meie oma, aga eestlased lihtsalt oskavad oma asja ilusaks rääkida. Selles võtmes ei imestaks, kui paari aasta pärast kuuleksin Lätis kedagi sedastamas, et Eesti tõstis alkoholiaktsiise puhtalt selleks, et enda inimeste vähesel määral suuremat ostujõudu kunstlikult vingemana näidata.
Midagi sarnast öeldi mulle Eesti ja Läti erinevuste kohta lõunanaabrite juures mitu korda, kui Eesti valitsuse initsiatiivil ning kahe valitsuse ühisel ülesandel üheksa aasta eest Läti–Eesti tulevikukoostöö raportit koostasin ning seetõttu suhtlesin sealsete ühiskonnategelastega, keda muidu poleks kunagi kohanud. Raporti kirjapanek oli suur kommunikatiivne väljakutse.
Viimasesse peatükki „Visioon – Läti ja Eesti aastal 2020” said pooltõsiselt muu hulgas kirja sellised mõtted:
– Läti ja Eesti vahel ei reisi ainult tudengid ja ärimehed. Naaberriiki külastavate turistide arv läheneb kiiresti Eesti ja Soome vahelise turismi näitajatele;
– Eesti on olnud euroala liige juba kümme aastat ja enamik inimesi arvab, et ühisraha on sama kaua kasutusel olnud ka Lätis, mis tegelikult liitus euroalaga 2014. aastal;
– majanduslik ja poliitiline stabiilsus on tagasi meelitanud suure hulga varasemaid väljarännanuid. Pideva majanduskasvu tulemusena on loodud palju töökohti;
– kiire rongiliin Tallinna ja Riia vahel kulgeb ikka läbi Tartu ja Valga, kuid rajamisel on Rail Baltica, mis toob riikide pealinnad peagi teineteisest kahetunnise rongisõidu kaugusele;
– enamik eestlasi ja lätlasi teab oma naaberriigi peaministri nime.
Eks ta ole. Ajalugu on keeruline asi, eriti kahe riigi ühine ajalugu. Aga üldiselt oleks Lätil ja Eestil pärast iseseisvuse 100 aasta juubelite tähistamist õige hetk tellida uus tulevikukoostöö raport. Ega me üksteisest lahti niikuinii ei saa.
