Eelmisel nädalal teatasid kõik üleriigilised infokanalid, et rahvusvahelise uuringu järgi on eestlastel kõige suuremad kodused raamatukogud. Suured kodused raamatukogud mõjuvad hästi laste ja noorte lugemusele ja õppeedukusele. Suurte koduste raamatukogudega on tõenäolisem, et raamatuid ka vaadatakse ja loetakse lastega koos rohkem. Nii tekib huvi lugemise vastu.
Kui huvi lugemise vastu on juba olemas, jõutakse ühel hetkel ka raamatukokku, et seal pakutavatki uurida. Kõige hiljem juhtub see kooliajal, kui on vaja saada soovituslikku või kohustuslikku kirjandust. Õpilastel on mugav käia näiteks vahetunni ajal raamatukogus ja sealt vajalik kaasa võtta. Samuti on kooliraamatukogu vahetunni ajal üks vähestest kohtadest koolis, kus saab vaikselt olla. Mitte ainult lugemiseks. See on koht, kus saab end ümbritsevast mürast välja lülitada. Kui kooliraamatukogu asub lärmakas koridoris, kaob vaikne ruum ära ja kui õpilasel peaks olema soov raamatut lugeda, tuleb seda teha 90 detsibelli sees, mis on võrdne karjumisega.
Planeeritavasse uude põhikooli tuleb raamatukogu aga just sellisesse keskkonda – põhjuseks ruumi kokkuhoid. Põhikoolid, mille ehitamist või renoveerimist riik toetab, peavad olema ruumalalt väiksemad, kui nad seni on olnud. Esimene koht, mille arvel ruumi kokku hoitakse, on raamatukogu. Seda ütles ka Haapsalu põhikooli direktor Anne Mahoni.
Tundub, et tagajärgedele, mis selle otsusega kaasneda võivad, ei mõelda. Nii tegutsedes juuritakse välja laste soov lugeda ja oskus süveneda ning see viib lõpuks õppimisvõime vähenemiseni. Just süvenemisoskus koos suure õppimisvõimega peaks olema koolis prioriteet. Raamatukogu väljasöömisega propageeritakse olematu vaevaga kiiret info kättesaamist nutiseadmest.
Selline “raamatukogu” tehakse praeguste juhtide ajal aga tulemused ilmnevad ju alles tulevikus. seepärast polegi neil vaja muretseda.