Ühest küljest on Haapsalu justkui ratastoolikasutajate paradiis – siin on kõrgelt hinnatud taastusravihaigla ja selle kõrval lähiriikide võrdluses ainulaadne tegevuspark, kus ratastoolikasutajad saavad treenida spetsiaalses vabaõhujõusaalis ja harjutada takistuste läbimist.
Olukord läheb nukramaks, kui taastusravihaiglast tuleb vanalinna poole liigelda. Sadama tänava lõiku, kus liigub enim ratastoolikasutajaid, on linna kõige halvem. Sel lõigul kas ei ole üldse kõnniteed või on need liiga halvas seisukorras. Nii peab ratastooliga minema niigi kitsale sõiduteele, riskides eluga ja takistades liiklust.
Ka kõigest sentimeetrine äärekivi, mida jalakäija tähelegi ei pane, on kaelatrauma saanud ratastoolikasutajale suur takistus. Rääkimata siis 13 cm kõrgustest äärekividest, mida Haapsalus jagub ja mida on tugevate kätega ratastoolikasutajatelgi võimatu ületada.
Selleks et ratastoolikasutajad, eriti need, kes linnas esimest korda, teaksid, mis neid tänavatel ees ootab, teeb kolledži tervisedendamise ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskus kaardirakenduse, kus on teeolud näha. Selle abil saab ratastoolikasutaja valida näiteks pikema marsruudi, kuid kus tee on tema jaoks läbitav ja ohutu.
Loodetavasti võtab ka linnavalitsus õppust ja hakkab teeolusid ratastoolikasutajatele kohandama. Kuigi teeparandusteks ei ole kunagi piisavalt raha, saaks näiteks Mulla tänava olukorda muuta pisut paremaks, kui valada kõrgete äärekivide ette kallakud, et pealesõit oleks mugavam. See ei parandaks mitte ainult ratastoolikasutajate olukorda, vaid liiklemine muutuks mugavamaks ka rulaatori ja lapsevankriga inimestel.
Rohkem tuleb vaeva näha nendel tänavatel, kus puuduvad kõnniteed või kus teekate on ratastoolis liiklejale liiga konarlik.
Kõikidele asjapulkadele üks ratastooli võistlus teha, muidu aru ei saa.