Laupäeva hommikul oli Haeska linnuvaatlustorni juures ehk paar tosinat inimest. Peaaegu iga mõeldava kriteeriumi järgi liiga vähe, kui mõelda, et üritus kandis nime linnumess. Päeva peale tuli rahvast küll juurde, aga liiga palju publikut messil ei olnud.
Messi korraldaja Ants Ale, kelle maadel üritus toimus, ei olnud aga sugugi tujust ära. Alguse asi, tuleb katseeksituse meetodil endale selgeks saada, kuidas seda üritust kõige parem teha oleks, arvas mees. Kindlasti tuleb ka järgmine mess, lubas ta.
Eks näis. Meil on olnud igati vahvaid üritusi, mis on välja surnud, isegi kui esimene aasta on publikuhuvi olnud suur. Teistpidi võib vanadest ajalehtedest otsida esimese Augustibluusi uudisfoto, kus ainsa lava ees oli kuulajaid sama vähe kui muusikuid lava peal. Või meenutada, et üks suuremaid Haapsalu suveüritusi American Beauty Car Show oli esimestel aastatel lihtsalt Augustibluusi sissepääsu ette toodud Ameerika autode näitus.
Muidugi võib Haeska linnumess jäädagi pisikese sõpruskonna kenaks kevadpäeva veetmise ürituseks või kaduda sootuks. Aga esimesestki linnumessist õhkus potentsiaali. Kõik elemendid, mis vägevaks linnuürituseks vaja, on Läänemaal ja Haeskas tegelikult olemas. Kõike, mida linnuhuviline vajab, sai sealsamas looduses järele proovida.
Korraldaja paistis hoopis rohkem muretsevat selle pärast, et loodusturiste hakkab meil käima liiga palju. Haapsalu linnapildis see ehk välja ei paista, Haeskas aga käib aga šveitslasi ja sakslasi suurte bussidega. Tuleb bussitäis, kõik otsivad üksindust ja naudivad vaikust, sest sellest olevat Lääne-Euroopas puudus.
Äkki ei peaks me Eestit loodusturismi sihtkohana väljapoole nii palju reklaamima, muretseb mees, kelle sissetulek sõltub turistidest. Nagunii sõna levib. Aga kui loodusturiste on Eesti peale miljoneid, kaob see, miks nad siia tahavad.
