Erkki Bahovski: Eesti vabariigi skisofreeniline meediategevus

Kui USA väed sisenesid 11. aprillil 1945 Buchenwaldi koonduslaagrisse, avanes neile uskumatu vaatepilt – surnukehade kuhjad ja luudeni kõhnunud vangid. Ameeriklased ei kõhelnud – neli päeva hiljem, 15. aprillil korraldasid nad naabruses asuva Weimari linna elanikele Buchenwaldis tuuri. Umbes 2000 linnaelanikku pidid käima kümmekond kilomeetrit, et koonduslaagriga tutvuda. „Me ei teadnud,” oli linnaelanike vastus.

See kurb lugu meenus, vaadates-kuulates debatti telekanali PBK ümber. Ühesõnaga küsimuse ümber, kas Eesti vabariigi kesk- ja kohalikel asutustel on paslik osta reklaamiaega PBKst. Kui mõelda 1945. aasta peale ja võrrelda seda telekanaliga PBK, siis kuidas oleksid võinud ameeriklased talitada? Jätta käima sellised väljaanded nagu Völkischer Beobachter või Der Stürmer ja osta sealt mõne lehekülje jagu reklaami saksa rahva teavitamiseks? Või natside raadio, kuhu oleks saanud ka mõned minutid teavitust osta? Olid ju nood väljaanded ja kanalid muutunud saksa rahvale peamisteks infokanaliteks ja kus olekski saanud sakslasi paremini informeerida?

Ometi talitasid ameeriklased ja ka teised liitlased teisiti (nõukogulased panid käima muidugi kohe oma propaganda) – sakslasteni viidi sõnum otse ja lääneliitlaste tsoonis taasalustas tegevust ka vaba ajakirjandus. Natside väljaanded keelustati.

Ma ei kutsu üles keelustama PBKd Eestis, ehkki raske on Vene telekanalite puhul kõneleda ajakirjandusest. Aga selgelt Eesti jaoks vaenulike sõnumitega ja valeuudistega esineva kanali käest reklaami ja teavituse ostmine on liig. Mida meie riik siis teeb? Ühe käega peab üleval kallist ETV+ ja teise käega ostab tolle konkurendilt eetriaega. Peale selle on riigikogu vastu võtnud nn Magnitski seaduse. Tõsi küll, seaduse rakendamiseni pole veel millegipärast jõutud.

Eesti Päevalehes (EPL, 4.02.2018) õigustas PBK ajakirjanik Aleksei Ivanov oma kanali kasutamist. „Väike mõtteharjutus: kujutage ette, milline sotsiaalne vapustus tekiks siis, kui keskmine venekeelne elanik hakkaks regulaarselt lugema eesti pressi ja vaatama eestikeelseid diskussioonisaateid!”

Täpselt – tekikski sotsiaalne vapustus nagu Saksamaal 1945. aastal. Ometi sai saksa rahvas vapustusest üle ja alustas Lääne-Saksamaal demokraatliku riigi rajamist. Ida pool propaganda ja ajude pesemine jätkus.

Muidugi on mõni eesti poliitik öelnud venekeelse elanikkonna kohta asju, mis ei kannata eriti trükimusta. Eriti totter oli Marina Kaljuranna halvustamine presidendikandidaadina sellepärast, et too oli venelane. Kuid juhtugu need asjad siiski ühes inforuumis. Ka Der Stürmer ja Völkischer Beobachter olid aastaid üles kütnud juudiviha, ometi võis pöörata uue lehekülje.

„Ma ei usu, et seda tervemat, tasakaalustavamat ja mõistvamat ühiskonda aitaks saavutada rahvusvähemuse jaoks olulise ja jälgitava ning usaldava infokanali või infokanalite ära lõikamine, boikoteerimine või keelamine. See tähendaks, et me ei suudaks täna jõuda olulise osani Eesti elanikest, et viia nendeni näiteks siseturvalisuse või sisejulgeoleku seisukohast vajalikke sõnumeid,” ütles peaminister Jüri Ratas 5. veebruaril riigikogu infotunnis rahvasaadikute küsimustele vastates.

Põhimõtteliselt tunnistas Ratas selle vastusega Eesti riigi kapitulatsiooni Vene meedia ees. Ükski peaminister ei tohiks üheski riigis seda öelda. Me oleme teadlikud ETV+ raskustest teleauditooriumi enda poole võitmisel, aga riik ei tohi raskustele alla vanduda. Riigi ja üksikinimese erinevus seisnebki peamiselt selles, et kui üksikinimene lööb käega või kasvõi sureb, siis riik kui institutsioon jätkab tegevust. EV100ga seoses tasub meenutada, et 50 aasta jooksul jätkas Eesti vabariik eksisteerimist üksnes paberil, aga lootus elas. Nüüd lööb seesama vabariik käega info edastamisele.

Võime ka spekuleerida – rõhutan siin igaks juhuks veel, et see on puhas spekulatsioon –, et nn kolme õe ehk Yana Toomi, Olga Ivanova ja Oudekki Loone ähvarduste ajal teha oma valimisliit enne eelmise aasta kohalikke valimisi (ja kui Yana Toom jäi Keskerakonda), võis olla ka mingi kokkulepe Ratase ja Toomi vahel. Et esimene seisab muu hulgas ka PBKsse reklaami ostmise taga ja teine ei jaluta oma valijatega Keskerakonnast minema.
Hundid söönud, lambad terved? Ei ole. Eesti riik on väikeriik ega saa endale lubada skisofreenilist tegevust. Nõukogude Liit oli see koht, kus üks käsi ei teadnud, mida teine teeb. Väikeriigil võiksid kõik jäsemed toimida koordineeritult.