Maanteeamet: töötame iga päev, et sõitjad saaksid ohutult liigelda

Liiklusõnnetuste puhul leitakse tihti süü olevat libedal teel. Kindlasti on olukordi, kus libe tee on üks faktoritest, miks õnnetus juhtub, ent üldjuhul pole tegemist õnnetuse põhjustajaga. Viimastel päevadel kuuleb Maanteeamet selget süüdistust, et teehooldega asutus ei tegele ning lükkab kogu vastutuse liikleja õlule.

Sellise lähenemisega ei saa nõustuda. Ka ühe inimese kaotamine on liiga palju ning oma tegevustes me sellest ka juhindume.

Maanteeametil on üle Eesti 18 lepingut hooldepartneritega, kelle kohus on hoida teid vastavuses kehtestatud nõuetele ning luua ohutu liiklemise võimalus. Selle nimel, et teedel oleks ohutu sõita, tegeletakse iga päev, iga tund ja iga minut.

Siinkohal tahame juhtida tähelepanu ka meediale, kelle ülesanne on anda lugejatele-vaatajatele-kuulajatele objektiivset infot. Kui iga õnnetuse toimumise järel on esimene lause, et tee oli hooldamata, ilma et faktid seda kinnitaksid, tekitab see hoiaku ka liiklejates. Nii arvataksegi, et kui tee on lumine, siis on tee ilmselt hooldamata. Või kui juhtus õnnetus, siis on esimene viide puudulikule teehooldusele, mitte sellele, kas liikleja käitus õigesti või olid õnnetuse põhjused mujal (nt rehvid, tervislik seisund, sõiduvõtted jne).

Sedalaadi teadetega tekitatakse olukord, kus liiklejal justkui kaobki vastutus ning kõik sõltub vaid teeoludest.

Selline suhtumine on liiklusohutuse seisukohalt väga ohtlik. Aga just liikleja saab ju teha väga palju, et õnnetust ära hoida, valides teeoludele vastava sõidukiiruse, hoides piisavat pikivahet või jätteski ilmaolude tõttu kasvõi sõidu tegemata.

Kus olid teehoolde masinad?

Õnnetuste järgselt on alati esimene küsimus – kus siis olid teehoolde masinad, kui juhtus raske õnnetus? Miks neid ei olnud kohal? Jah, selline tunne võib liiklejatel tekkida.

Üle Eesti on üle 300 hooldemasina, mis hooldavad 16 594 km. Kõige madalamat seisunditaset on 10 564 km, kus lumetõrjet tehakse 24 tunni jooksul peale lumesaju või tuisu lõppu ning libedusetõrjet 12 tunni jooksul peale selle teket.

Keskmisesse seisunditasemesse kuulub 3810 km teid, kus libedusetõrjet tehakse 8 tunni jooksul peale selle tekkimist ning lumetõrjet 12 tunni jooksul pärast saju või tuisu lõppu. 2220 km teedest on kõrgema seisunditasemega ehk sinna peab hooldemasin kõige kiiremini jõudma. Siia hulka kuuluvad meie põhimagistraalid, kus nõuded on isegi veidi kõrgemad tavapärasest ehk libedusetõrjet tehakse kas kahe või nelja tunni jooksul peale libeduse teket. Lumesaju jooksul tagatakse, et teelolev lumekiht ei ületaks kriitilist piiri.

Kindlasti ei oota meie partnerid, et ooteaja tunnid täis tiksuksid, vaid juba tehnoloogiliselt on vajalik varem reageerida ning asuda tõrjet tegema. Siin peab liikleja arvestama, et hoolderinge alustatakse kõrgema tasemega teedelt ning liigutakse siis madalama tasemega teedele. Kohe igale poole teid hooldama ei ole võimalik jõuda.

Oluline on meeles pidada, et tuisu korral ei ole alati mõistlik libedusetõrjet teha. Miks? Sest siis võib efekt olla vastupidine – teele puistatud sool võib koguda teepinnale lund ja soodustada tuisuvaalude teket ning tugeva külgtuulega puistatud kloriidid võivad muuta teepinna jäiseks. Sellisel juhul muutub teel liiklemine väga ohtlikuks ning õnnetuste hulk oleks kordades suurem.

Tuleb märkida, et teede talihoole on ennekõike võitlus loodusjõududega: lumi, vihm, jää, tugev tuul või halvimal juhul kõik see koosmõjus. Seda võitlust tuleb pidada targalt. Ei ole just palju neid eluvaldkondi ja inimesi, kes looduse poolt pakutut ohjata suudaksid. Meie anname endast parima.

Kuidas liigub info?

Kuidas jõuab info hooldajani, et teed on libedad? Teehooldajad jälgivad ilmaprognoose, teeäärsed ilmajaamad edastavad hoiatusi libeduse tekke kohta, samuti tehakse patrullringe ning võtavad vastu teateid liiklejatelt, politseilt ja päästet. Kui on oht, sõidab ka hooldemasin välja. Siin peab aga liikleja arvestama, et hooldaja alustab teehoolet ühest punktist ning teise punkti jõudmine võtab aega. Seega on hetki, kus mõnel lõigul on teeolud keerulisemad ning liikleja peab seda arvesse võtma.

Siinkohal ei õigusta me mitte seda, et tee on libe, vaid ka teehoolde tegemine võtab aega nagu ükskõik mis töö, mida tehakse. Viimastel aastatel on meie talved oluliselt muutunud, mis tähendab, et ka teehoolde tegijad on pidanud end kohandama uutele tingimustele. Ilmad on muutunud pehmemaks ning rohkem on temperatuuride kõikumist 0-kraadi ümber. See omakorda tähendab, et suurenenud on oht libeduse tekkele. Ja kui temperatuurid kõiguvad, siis seda ootamatum libeduse tekkimine liiklejale on.

Kas teeseisundinõuded on aegunud?
Soojad talved on meie liiklejaid hellitanud ning lumesadu tekitab hirmu. Ootused on kasvanud iga aastaga. Samas unustatakse, et me elame kliimavöötmes, kus on talv. Ja talvel on talvised teeolud. Siinkohal kiputakse tihti võrdlusi tooma naaberriikidega, justkui oleksid sealsed nõuded kõrgemad.

Tegelikkuses kehtivad meil samasugused nõuded ning paljuski on eeskuju võetud just Soomest.
Maanteeametil on sõlmitud lepingud hooldepartneritega viieks aastaks. Lepingus on kirjas nõuded, mida partner peab täitma ning mida peab järgima. Nõuded teeseisundile on kehtestatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt ning arutelu, kas neid peaks muutma, on käimas ka juba praegu.

Palju räägitakse ka vajadusest tuua teedele rohkem teehoolde masinaid. Siin tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe: kui palju on riigil rahalisi võimalusi selleks ning kuidas lisanduvat tehnikat ja tööjõudu rakendada ja üleval pidada, kui päevi, kus kogu tehnika on kasutuses, on vähe.

Tarmo Mõttus, Maanteeameti peadirektori asetäitja hoolde alal