0

Hillar Padu: täna 30 aastat tagasi. Tartu rahu

Hillar Padu. Foto: Urmas Lauri

2. veebruaril 1988 oli Tartus paarkümmend külmakraadi. Kui kella kaheksaks peahoonesse loengut andma läksin nägin Jakobi mäelt laskudes ülikooli tollase kehakultuuri teaduskonna ees bussidest väljuvaid miilitsaid ja koeri rivistumas.

Koerad haukusid üsna lustakalt, kõhnapoolsed külmast kössis miilitsad sättisid rivikorda. Möödujad uudistasid, nagu minagi. Peahoone lektooriumis küsis Kaido Jaanson muiates, et pääsesid „kadalipust“ ikka mööda? Ja mina, rahuaja laps, sain lõpuks nägijaks – koerad ja miilitsad toodi Tartu rahu aastapäeva „keelustama“.

Paar tundi hiljem kõndisin Vanemuise tänavat mööda zooloogiamuuseumi majja järgmisele loengule. Igal tänavanurgal kaks miilitsat koeraga patrullimas. Nagu sõja filmides, mõtlesin. Aga hirmu polnud, kõik tundus jantlik nagu vene komöödiates ikka.

Tartu rahu allkirjastamise maja ees kogunes rahvast, kõnekoosolek polnud veel alanud. Miilitsaid koertega nägin sealgi, kuid erilist lärmi ei teinud ei nemad ega koerad.

Rahumeelne külm talvepäev, aga kõnekoosolekud olid tulised.

Õhtul näitas televisioon „Emmanuelli“, mis oli esimene seksifilm TV-s avalikult uudistada, et rahvas kalmistule Kuperjanovi hauale vabadussõdalasi mälestama ei läheks.

Raadil käidi. Tänu sellele jäidki verisemad kokkupõrked miitingulistel miilitsatega linnas ära. Hiljem selgus, päästis hoopis minister Tibar [Marko Tibar oli aastatel 1979–1990 Eesti NSV siseminister], miilitsakindral keelitas parteiladvikut vägivallast hoiduma. Ja olgu jumal talle armuline.

Tartu rahu maailma-ajalooline tähendus

Kakskümmend aastat hiljem, aastal 2008, avaldas nüüdseks manalamees prof Kaido Jaanson oma teadusliku käsitluse Tartu rahu ajaloolisest tähendusest.

Jaanson kirjutab: „Eestile iseseisvuse toonud Tartu rahu hindamisel ei oma nõukaaegne leksika rahust, mis avanud akna Euroopasse, mingit tähtsust. Need sõnad olid üksnes taktika, nii Lenini enda kui ka tema järglaste jaoks. Moskva ei pidanud Tartu rahu igaveseks, sest ta ei tahtnud ega osanud tollast akent ära kasutada.“

Leeduga sõlmis Nõukogude Venemaa rahu juulis 1920, Lätiga sama aasta augustis, Soomega oktoobris 1920 – kõik Tartus – ja Poolaga märtsis 1921. Esialgu majanduslikult otseselt soodne rahuleping lõi Eestile ainulaadse olukorra: aastatel 1920-1922 olid Eesti suhted Venemaaga paremad kui teistel Euroopa riikidel. Kuid Venemaa tõukas Eesti ära, mitte vastupidi.

Vene seisukohalt algas Tartu rahuga üksnes piiride määratlemine, mis kestab tänini. Saksamaa ja Taani vahel vältas selline piirimärkimise töö ajaloos terve sajandi. Seepärast poleks Venemaa ja Balti riikide koostöö ja heanaaberlike suhete ning piiride määratlemise protsess üldse arusaamatu asi.

Nõukogude Venemaa polnud valmis vastu võtma koostööideid, mis olid ajaloos esimesena just eesti poliitikute peades sündinud; eestlased mõistsid, et seni impeeriumide raames rahvaste kooselu reguleerimine ühest keskusest pidi asenduma rahvaste vaba koostööga riikide regionaalsetes ja/või globaalsetes organisatsioonides.

Eesti Maapäeva tööorganina 1. juulil 1917 moodustatud Eesti Maanõukogu oli esimene Läänemere-äärne esinduskogu, kes seda teemat käsitles. Ja just siit arenes iseseisvumise idee, idee väikeriikide liidust. Jaan Tõnisson rääkis sellest augustis 1917, kui Maanõukogus arutati Läänemere väikerahvaste koostöö vajadusi ja võimalusi.

Lätil-Leedul sellist esindusorganit veel ei olnud, Soome Eduskund aga koostöö probleemiga ei tegelnud; samuti ka Rootsi, Taani või Norra parlament mitte.

Paraku mõte riikide koostööst ei realiseerunud. Läänemere regioonis sõdadevahelisel perioodil poliitiline koostöö puudus.

1920. aasta augustis-septembris kohtusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome välisminister Riia lähedal Bulduris ja see oligi nende viimane ühine kokkusaamine.

Oktoobris haaras Poola enda valdusse Vilniuse koos ümbruskonnaga ja Eesti sõjaline liit Soome ja Lätiga ei saanud ka teoks.

Esimeseks koostöö pääsukeseks sai Balti Liit, kuid üksteisemõistmist oli vähem kui praegu… Balti Assamblees.

Parimad suhted olid Soomel ja Eestil. Ei Venemaa ega Euroopa (Lääs) ei olnud veel valmis vastu võtma riikide koostöö ja liidu ideid, mis olid eesti poliitikute sünnitatud.

Vajadused ja arusaam koostööks Euroopas tuli peale 50 miljoni tapatalguid Teises ilmasõjas. Siit tekkisid Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) 1948 ja Euroopa Liit; või Euroopa Söe- ja Terasetrust (1950) selle eelkäijana; või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD, 1961) või Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO jne. Selleks et globaliseeruda majanduslikult, fragmenteerub maailm poliitiliselt.

Loomulikult ei kulge see protsess sirgjooneliselt. Siksakid ülikiire globaliseerumise poliitiliseks kohandumiseks ja rahvaste ning riikide vaba koostööhuvi taassünniks on tänase ajahetke põhisuundumus.

Äärmuslik paduvõrdõiguslikkuse nõudlemine ja arutu pahem-parempoolsuse populism on Lääne poliittehnoloogiline maatriks. Sestap Tartu rahu humanismiidee vääribki Eesti 100. juubeliaastal taasavastamist.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz