Piiskop Tiit Salumäe: kirik hoiab Läänemaad alles

Haapsalu kirikuõpetajal Tiit Salumäel oli lõppev aasta erakordne, sest piiskopina juhtis ta reformatsiooni 500., Eesti iseseisva kiriku ja Eesti vabariigi 100. aastapäeva tähistamise kirikupoolset korraldustoimkonda. Kui näib, et kõik ümberringi muutub, alates perekonnast ja lõpetades maakonnapiiridega, aitab pikaajalisem vaade, soovitab ta.

See aasta on luteri kirikul olnud erakordne aasta, sest möödus 500 aastat ajast, mil Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku seinale oma 95 teesi. Kuidas juubeliaasta läks?

Minul algas see veelgi varem. Tähistasime Maarjamaa 800. aastapäeva, olin selle korraldustoimkonna juht. Kui selle toimkonna töö lõppes, tuli järgmine, kolmiktähtpäev – reformatsioon 500, Eesti kirik 100 ja Eesti vabariik 100. Peapiiskopiks saanud Urmas Viilma ütles, et ma võtaks ka selle töö enda juhtida. Aga seotud olid nende sündmustega lõpuks kümned tuhanded inimesed.

Kas pingeline aasta pigistas ka tühjaks?

Ei, seda ma ei ütleks. Kalender on kalender, tuleb täita, aga see, kui palju see aasta andis, oli ikka võrratult suurem. Näha kõiki neid inimesi, kelle silm hakkas särama –see on ikkagi midagi väga erilist.

Sain ma õigesti aru, et luterlastel on nüüd uut sädet silmades?

Jah, päris kindlasti. Väga oluline oli ka see, et paavst võttis vastu luterliku maailmaliidu juhtkonna, et ka meie peapiiskop Urmas Viilma on valitud üheks luterliku maailmaliidu abipresidendiks. Seda positsiooni ei ole Eestil kunagi olnud.

Siit Eestist tundub luteri kirik nii suur ja tähtis, aga maailma kristlike kirikute seas pole ta ju juhtival kohal.

Jah, loomulikult. Aga luterlus on kirikute keskel, ta saab võtta vahendajarolli. Luterliku identiteedi eelis on, et me oskame, kuigi peame veel rohkem oskama näha mitmesuguseid rikkusi. Kristus on meid vabaduseks vabastanud – ärge olge orjaikkes!

Olen näinud uuringuid usuleiguse kohta, kust joonistus välja, et Ida-Saksa ja teised protestantlikud maad, mis olid Vene ikke all, on praegu kõige usuleigemad riigid maailmas. On see siis osalt luteri usu teene?

Ma ei ole veendunud, et me oskame päris õigesti küsida ja lugeda neid arve. Kui Eestis küsida usklikkuse kohta, küsitakse, kas olete usklik. Kui vene keeles küsida „Võverujuštši?”, vastab venelane „Njet, ja pravoslavnõi”. Seal on sellel konfessionaalne tähendus. Ka Eestis on sõnal „usklik” paljuski vabakiriklik taust.

Aga mis puudutab üldist kirikuskäimist, ega siin väga suuri vahesid ole. Kui võrdleme näiteks, kui palju on pühapäeval Helsingis missal kirikutes rahvast ja kui palju Tallinnas, ei ole seal suuri erinevusi. Ma ei tähtsustaks seda küsimust üle.

Aga siiski on Eestis väga palju inimesi, kellele on maailm tõestus, et Jumalat ei olegi olemas. Teie ilmselt näete vastupidi, et kõiges selles on Jumal olemas.

Haridus on kõige aluseks ja see on väga puudulik. Ei saa ju rääkida raamatute lugemisest, kui lugeda ei oska. Ja see, et meil ei ole pikalt olnud usuõpetust ja reaalset religioosset haridust, annab tunda.

Teistpidi vaatame, kui palju meie inimesed ikka usuvad. Kui palju on neid maid, kus on igas päevalehes horoskoobid sees? Ei ole. Selles mõttes on usk nihkunud.

Aga see, et inimene ei usu…, ilma usuta ei ole ju üldse võimalik elada. Kogu meie eksistents on usu küsimus. Kui alustame hommikul oma päeva, siis me usume, et sel päeval toimuvad need ja teised kohtumised. Kui oleme oma tööd teinud, siis usume, et saame kuu lõpus oma palga ja tuleme sellega toime. Võib-olla see spetsiifiline päästev religioosne uskumine on see, millest ei saa paljud meie inimesed hästi aru.

Te olete saanud väga kaua jälgida, kuidas jumalat mitteuskuvad inimesed jõuavad jumala juurde.

Kui mõtlen aastale 1975, kui ma tulin Haapsallu, oli sügav nõukogude aeg. Esialgu saime siinsamas majas paar tuba. Telefoni kuulati pealt, ust jälgiti, kes meil sisse-välja käivad. Kes sel ajal tahtis jumalast midagi teada ja raamatuid laenata, tuli pimedas. Näiteks Tõnis Padu oli üks neid, kellega tekkis kohe side. Eks tema olnud ka kõigest huvitatud. Neid raamatuid raamatukogust ei saanud.

On see nüüd muutunud?

Nüüd annad igaühele lingi, kust saab lugeda. Aga praegu on personaalne suhtlemine mul küll väiksem. Ma lihtsalt olen füüsiliselt liiga palju ära. Seda aega mul enam ei ole, mis mul oli varem inimeste külastamiseks. Kui meil suur kirikuremont algas, siis ma külastasin peaaegu kõiki kodusid. Kutsusime kõiki appi kirikut ehitama. Väga paljud tulid ja tuletavad praeguseni meelde, et neile oli see ootamatu, et kirikuõpetaja ja juhatuse esimees tulevad ukse taha ja räägivad nendega.

Kas Haapsalu inimesed on selle aja jooksul muutunud?

Minul on olnud tegelikult kogu aeg hea tunne Haapsalu inimeste suhtes. Kui ma tulin siia, siis oli siin selgelt sõjaeelne identiteet. Oli palju Haapsalu prouasid, kes seda kandsid. Nüüd on see ehk vähemaks jäänud. Oleme üks osa globaalsest maailmast, nii nagu meil oma pereski – ühed lapsed on Saksamaal, üks on Soomeski. Nad on ju kõik Haapsalu inimesed, aga me ei räägi sellest enam lokaalses võtmes.

Mingil määral on aga Haapsalu ju kogu aeg olnud maailmalinn. Kui siia tulid piiskopid Saksamaalt, tõid nad ju siia kaasa oma teadmisi. Kogu piiskopilinnuse ajalugu räägib sellest. Vene ajal taheti Haapsalust isegi teha kinnine linn, aga see ei õnnestunud.

Urmas Viilma tuli välja mõjutute loeteluga. Mis mõtteid see teis tekitas?

See on väga huvitav loetelu. Mitmed on seda nüüd veel täiendanud, öelnud, et neid on unustatud. Kirikumuusikud näiteks kirjutasid kohe, et organistid on kriitilises seisus.

See oli Viilma reaktsioon ühiskonna diskussioonile üldse. Kui seda mõjutute nimekirja lugeda, siis nad võib-olla mõjutavad ühiskonda hoopis rohkem kui niinimetatud mõjukad. Aga et me persoonidele hakkame tähelepanu pöörama, arvan, et see on hea.

Kas see tähendab, et kirik püüab nende gruppidega hakata rohkem tegelema? On see programmiline seisukoht?

Eks me ju ole seda mingil määral kogu aeg teinud.

Kas inimest, tema loomust üldse saab muuta?

Ikka saab. Muidugi peab inimene ise endaga väga palju tööd tegema. See on vahest ka levinud mõtlemine, et kõik on juba ette määratud ja ette teada. Ei, ikkagi ei ole. Inimese käes on siiski tohutu võim. See hakkab peale tema enda suhtumisest oma olemisse, oma tervisesse, oma kodusse. Praegu tulen just meie abikassa koosolekult, mis on aastaid abistanud puuduses peresid. Muutumine algab sellest, et inimene võtab paberi ja kirjutab: „Armas abikassa. Ma soovin toetust.” Ta hakkab ise nägema, et tal on midagi tarvis. Ja sealt läheb edasi.

Kuidas läänlased heategevusse suhtuvad? Tulevad nad sellega kaasa?

Tulevad küll ja personaalsel tasemel veel rohkem. Meie abikassa seis ei ole sugugi nutune või tühi.

Mulle tundub, et viimasel kümnendil on kirik ühiskonnas olnud aktiivsem kui aastatuhandevahetuse paiku. Kas kirik on ühiskonnas oma rolli muutnud?

Ma arvan, et kiriku roll oli väga suur iseseisvumise protsessis. Võib-olla kunagi ei ole kiriku vastutus olnud nii suur. Tähistasime just pühapäeval misjonikeskuse 20. aastapäeva ja Leevi Reinaru tuletas ka meelde, kuidas see sündis siin 1990–1991. See, et Eesti taasiseseisvus, on ikka Jumalaime. See ei olnud loogiline, et nii läheb. Aga siin olid loomulikult abiks kiriku eestpalved.

Mis terve maailma rahuprotsessi puudutab, siis oli mul võimalus olla Gorbatšovi ja Reagani tippkohtumise ajal palverühmas. Esimese kohtumise ajal, mil palverühma ei olnud, tulemust ei olnud. Järgmistel kordadel olid meil palverühmad, ööpäev läbi palveid Moskvas, Washingtonis. Ja tulemus – see, et maailm päästeti tuumakatastroofist, oli ju ime.

Võib-olla peaksime ka praegu rahutööd hoolsamini tegema. Sest need pinged, mis praegu on maailmas, on ikka väga murettekitavad.

Kuidas see välja võiks näha?

Eks ennekõike samuti kirikute eestpalved, üleskutsed, aga ka otsene suhtlemine, nii nagu nendel aegadel oli. Suutsime siis teha valitsejaile selgeks nende vastutuse.

Kui palju me praegu üldse mõtleme põgenikele? Kui palju suudame süürlastele või aafriklastele kaasa elada?

Mina olen küll seisukohal, et mõnes mõttes me oleme siin maailmas kõik põgenikud. On ainult üks maa, mis on Jumala poolt ühele rahvale lubatud, see on Iisrael ja ka see ei ole nende käes. Teised rahvad on ju kõik tegelikult rändajad.

Tõsi, meil eestlastel on läinud hästi, et me oleme kaua saanud samas kohas olla, aga maailma ajaloo jooksul on sündinud rahvad ja kadunud rahvad. Me ei tea paljudest neist enam mitte midagi.

Mis puudutab kogu Lähis-Ida temaatikat, Süüriat ja Iisraeli, siis see peab meid küll väga tõsiselt puudutama. Ja ka religioonidevahelise rahuloomise teema. Me ei tohi unustada, et juudid, kristlased ja moslemid on ühe jumala taustaga. Vana testament on meile kõikidele ühine.

Kas abielu peaks olema ainult mehe ja naise vaheline asi?

Jaa, see on praegu moodne küsimus. Varsti hakkame küsima, kas mees on mees või naine on naine.

Aga peaks see olema põhiseaduses?

Eks ta ju praegu mingil määral ole. Kui kooseluseaduse arutamine oli, siis ma ju tõin ka välja, et tegemist on ebaõnnestunud sünnitisega, aga ega siis see kõrvalda ega tekita probleemi. Ei ole need probleemid tekkinud puuduliku seaduse tõttu, vaid kusagil mujal. Mis on saja aasta jooksul muutunud? Naine, kes sai lapse väljaspool abielu, oli ühiskonnast välja lülitatud, kuni selleni, et maeti surnuaia taha. Tihtilugu muidugi see mees, kes selle teinud oli, jäeti ebaõiglaselt süümõistmisest kõrvale. Aga nüüdoleme jõudnud seisu, et naistel on nii palju ressurssi tekkinud, et nad ei tegele enam sellega, mis on nende ainuomane ja ainutäidetav roll – lapsi sünnitada –, ja sealt tekib vaba ressurss, mida kasutatakse kusagil mujal. Selline ühiskond ei saa tegelikult enam olla jätkusuutlik.

Miks abielud enam püsivad ei ole?

Egod on liiga suured. Mina-mõtlemine, mitte meie-mõtlemine. Kokkukuuluvustunde puhul mängib mingit rolli siiski majandus, et ei tunnetatagi ühist osa, ongi vaid mina ja maailm.

Kas mõtlete majandusmudelit või rikkust ja vaesust?

Majandusmudelit. Vaestes oludes võivad pered olla tugevamad kui rikastes, sest pere ja pereväärtused pole eriline teema, kõik muu on. Lapsed on nagu midagi ebameeldivat, millest tuleb võimalikult kiiresti vabaneda lastesõime, lasteaeda, kooli. Last ei nähta praegu ju pere osana ega kooshoidjana, nagu lahutamise ja tekkinud kärgperede puhul näeme. Väärtuste alused on paigast ära.

Sel aastal on Läänemaal suuri muudatusi olnud. Valdu on vähemaks jäänud, Läänemaa ise on väiksemaks jäänud. On see üldse tähtis, see piiride tõmbamine?

Mina arvan, et on ikka tähtis küll. Me oleme kirikus jäänud väga konservatiivsele seisukohale. Me ei ole muutnud ei kihelkonna ega koguduse piire. Me ei ole muutnud ka praostkondade piire – Lääne praostkonda kuuluvad edasi Märjamaa praegusest Rapla maakonnast, Mihkli, Varbla ja loomulikult see osa, mis oli viimase ajani Läänemaa. Me oleme püüdnud hoida seda, et ajad tulevad ja lähevad, ja lõpuks on väärtused need, mis jäävad.

Ma ei pea neid muudatusi heaks, aga ma ei arva ka, et nendega saaks maailm lunastatud või kaoks. Nii lihtne see asi ei ole. On olnud siin Lihula rajoon ja Pärnu oblast, aga ometi oleme need ajad üle elanud. Need on poliitilised tõmbetuuled, parteid tahavad võimu saada ja seepärast tõmmatakse neid piire. Need, kes neid piire on tõmmanud, on pärast esimesed, kes pildilt kaovad, mida me ka siin Läänemaal oleme juba näinud. Meie asi kirikuna on ka hoida Läänemaa identiteeti ja meil ei ole praegu küll mingit plaani praostkonna piire muuta.

Olid kohalikud valimised. Kuidas uus võim tundub?

Eks ma ole nende kõigiga kohtunud. Alles oli meil praostkonna nõukogu ja seal oli uus Lääneranna vallavanem kohal. Minu arvates on igal pool nii, et vastatakse sellele, mida me oskame või suudame küsida. Kui meil endal on visioon selge, mida taotleme ja mis on meie ühised väärtused, mida me koos ajame, siis on seda ju võimalik teha. Kui meil endal ei ole see selge, siis ei pea ka ootama, et see kellelegi teisele oleks selge.

Kas teid üllatas, et Urmas Sukles jälle kindlalt Haapsalu linnapeaks sai?

Ei, mind ei üllatanud, sest ta on väga andunult selles linnas tööd teinud. On öeldud, et jätkusuutlikkuse seisukohast oleks tahetud kedagi, kes tööstust või aastaringset tegevust arendaks. Aga me ei saa ühelt inimeselt kõike nõuda. Tarvis on ikka ka teisi, kel silm särab ja kes tahavad midagi teha.

See muudatus, mis kuurortluse alal on toimunud, on tohutu suur olnud, aga mõistagi on linna jätkusuutlikkuse seisukohalt tarvis ka aastaringset tegevust. See koht on sisult ikkagi täitmata.

Mida soovite Läänemaa rahvale?

Üksteise märkamist, millest me tegelikult ka juttu alustasime. Ilma selleta ei ole see ühiskond väga jätkusuutlik.

Kuidas märgata teisi, mida peaks märkama?

Niihästi rõõmu kui ka muret. Eestlasel on vahest ju niisugune arusaam ka, et kui kellelgi hästi läheb, siis tema on see, kes kividega saab.

Minu arvates on see tasakaalu küsimus väga oluline, meil võiks olla ka hea meel, kui kellegi käsi hästi käib. Selle üle, et Leini Vahtras, ka meie koguduse juhatuse liige, sai tunnustuse kui vabatahtlik tegija, ja Heiki Magnus, kes on väga palju teinud avalike ürituste heaks – ilma nende inimesteta see ühiskond ei püsiks.

Teisest küljest peab vaatama, mis saab nendega, kellel on tõesti raske. Ma arvan, et Haapsalus, niipalju kui mina tean ja meil koguduse kaudu on sidemeid, päris katastroofilist seisu ei ole.

Märkamine ja mitte nii palju kohtumõistmine: ka see, kes joob, laaberdab ja teeb kurja iga päev, on tegelikult samuti inimene, kellega tuleks arvestada ja keda tuleks kutsuda ja äratada.