Mailis Reps: lävendi puhul võeti kinni numbrist

Haridusminister Mailis Reps. Foto: Arvo Tarmula

Läinud nädalal Haapsalut külastanud haridusminister Mailis Repsi hinnangul võib haldusreform kaasa tuua paljude väikeste koolide ja maagümnaasiumide kadumise.

Viimastel aastatel on tehtud riigigümnaasiume, kuid nüüd räägitakse nende tagasiandmisest omavalitsustele. Kuidas mõjuvad sellised pidevad muudatused oma olemuselt konservatiivsele haridusele?

See on õige, et haridus on konservatiivne ja et selliseid hüppeid iga paari aasta tagant teha ei saa. Ei vasta tõele, et on plaan anda kutseharidus ja riigigümnaasiumid tagasi omavalitsustele.

Haldusreformist rääkima hakates tehti rahandusministeeriumistabel omavalitsustele mõeldud toetustest ja nende hulgas oli ka pakkumus, et gümnaasiumi- ja kutseharidus peaks olema kohaliku omavalitsuse käes. Diskussiooni aga isegi ei alustatud, sest 2023. aastani on meil meede, kus teeme riigigümnaasiume.

Koolivõrgu korrastamise meetmest raha saamiseks on omavalitsused sulgenud maagümnaasiume. Kui nad nüüd liitumisega endale uue gümnaasiumi saavad, nagu meil Lääne-Nigula vallas,kas see mõjutab ka rahastamist?

Oleme kokku leppinud, et koolivõrgu korrastamise meetmest saavad kõik omavalitsused raha taotleda ka siis, kui liitumisega tuleb üks gümnaasium juurde.

Uus volikogu peab nii või teisiti otsuse uuestiläbi vaatama, aga mida see „läbi vaatama” tähendab, pole me lõpuni kokku leppinud. Osa ametnikke ütleb, et uus volikogu peab juurdetuleva gümnaasiumi kinni panema. Teised ütlevad, et see oleks natuke liiga karm, sest see peaks olema üks esimesi tehtavaid otsuseid, ja vaevalt et volikogu seda kohe teha tahab. Me ei saa omavalitsust laienemise eest karistada.

Teil on Lääne-Nigula või siin lähedal on Saaremaa, kus Orissaare gümnaasium võib-olla ühel hetkel ei säili, aga praeguon ta töötav kool.

See tähendab siis, et ühel hetkel tuleb ikka maagümnaasiumid kinni panna?

Kui suurt pilti vaadata, siis teatud piirkondades on maagümnaasium mõistlik alternatiiv riigigümnaasiumi kõrval. Näiteks Pärnumaal, kus oleme leidnud, et lubame kõrvale Vändra gümnaasiumi. Tõsine on teema ka Tallinna linnas – kui peaksime seal võtma kõik riigi vastutada, siis räägime väga suurest kulust.

Valdade liitumisega tuleb päevakorrale ka väikeste koolide teema: kui väike vald hoidis kooli kõigest väest elus, siis nüüd peab suur vald saama hakkama mitme sellise kooliga. Läänemaal on näiteks Nõva kool, mis on põhikool, aga õpilasi on vähe. Mis võiks olla selliste koolide tulevik nagu Nõva oma?

Väikeste koolide tulevik oleneb kõige enam kogukonnast – kui on kogukonna toetus väikesele koolile, siis see püsib.

Üle Eesti on aga pilt selline, et haldusreformi tingimustes suur osa väikesi koole sellisel kujul ei jätka. See on kogukondadele väga valus teema.

Mis tulevik võib olla? Niikaua kui on klassiõpetaja, on kooli suhteliselt odav pidada ja see on võimalik. Kui aga astuda samm edasi ja peame leidma aineõpetajaid, on kooliastet pidada suhteliselt keerukas.

Haridusministrina leian, et haldusreformi tingimustes tuleks õppekava kohandada selliselt, et algkool koos klassiõpetajatega saaks lõpetada 6. klassi, ja muutus tuleb selles suunas, et 7.–9. klass läheb keskusesse kokku. Kuuendas klassis on laps juba 13aastane, võib-olla 14, ning tal on lihtsam valikuid teha ja ka kaugemal koolis käia.Panen selle diskussiooniks välja.

Koolivõrgus muudatusi tehes peame arvestama huvitegevusega– et bussid jm transpordivahendidliiguks nii, et lapsed huviringidest ilma ei jääks.Kui huvihariduse meedet alustasime, joonistus selgelt välja, et kõige suurem omavalitsuste kaardistatud teema oli transport ehk teine bussiring. Kui lapsed juba kell pool kaks koolist ära lähevad, saab huvitegevus osaks vaid vähestele. Suure tõenäosusega koondub huvitegevus linnadesse või vallakeskustesse.

Kas põhiliselt taotlesid omavalitsused siis huvihariduse meetmest raha transpordiks?

Me jagame seda raha teatud mudeli järgi: üks on laste arv, mille puhul arvestatakse kapaljulapselisi peresid, puuetega laste arv; teine on kilometraaž hajaasustuses.

Maakonnakeskused on siin kriitilised olnud, näiteks Haapsalu versus ümberkaudsed vallad. Vallad said nagu proportsionaalselt rohkem raha, kuigi huvitegevus koondub Haapsallu. Aga valdades läheb suurem osa rahast transpordile.

#Kutsekoolide puhul on näha, et noored sinna ei kipu, küll aga on need täis täiskasvanuid, kellest paljud õpivad lihtsalt oma huvist. Kas see on mõistlik riigi raha kulutamine?

Tänu sellele, et kutsekoolides on palju täiskasvanuid, on nende maine läinud tunduvalt paremaks.

Praegu on meil probleem, et igal kolmandal ei ole mingit kvalifikatsiooni. Liiga palju, 36–37 protsentigümnaasiumilõpetajaistei õpi edasi ei kutse- ega ka kõrgkoolis. Nad kas ei jaksa,neil ei ole võimeidvõi pole huvi.Enam-vähem sama on ka Põhjamaades ja sellepärast seal suunataksegi järjest rohkem noori võimete järgi.

Eestis tekitas see väga suure dilemma, kas see on õige või mitte. Me võime noore panna akadeemilisse harusse, kus ta saab veel rohkem akadeemilisi teadmisi ja justkui saab veel rohkem täiskasvanuks, aga tegelikult edasi õppima ei lähe. Või lepime kokku, et gümnaasium on suunatud kõrgkooli minemisele ja kui sul selleks püüdlust ei ole, siis tõenäoliseltpole see sulle õige haru.

Praegu ei õpi iga kolmas edasi, aga läheb kutsekooli vanuses 25+. Küsimus on, kas hariduslikult on otstarbekas öelda, et see kümme aastat proovi ja mõtle.

Lõpuks ta ju läheb.

Läheb. Paljud lähevad kutsekooli tööturu kaudu, oma huvist, saadab tööandja, naine ütleb, et mine õpi amet selgeks. Meil on küll ja küll näiteid, kus isa tuleb õppima ja toob poja kaasa. Ta näeb, et see on väärt, on head õpetajad, on hea sisu ja siis ta jõuab tiiruga.

#Hiljuti tulite välja ideega kehtestada gümnaasiumisse pääsuks lävend ja suunata nõrgemad õpilased kutsekooli. See tekitas teravat vastukaja.

See tekitas vastukaja: on neid, kes ütlevad, et see on põhimõtteliselt õige,ja neid, kes ütlevad, et põhimõtteliselt vale. Juhtussee, et võeti kinni numbrist ja hakati rääkima keskmisest, kuigi algne idee oli hoopis laiem.

Praegusel kujul on riigieksamid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis natuke valesti üles ehitatud – meil tehakse lõpueksameid, aga üldine eksamipraktika on, et eksam on sisseastumiseks.

Ettepanek algaski ministeeriumis arutlusest, et põhikooli lõpueksam peaks olema gümnaasiumi sisseastumiseksam, mida teeksid ainult need, kes soovivad gümnaasiumi õppima minna. Samamoodi peaks gümnaasiumi lõpueksam olema ülikooli sisseastumiseksam, mitte see, mistakistab väljumast.

Kui teha gümnaasiumi sisseastumiseksam, siis kas peaks olema mingi miinimum, mille peaks ületama, et edasi astuda? Loomulikult pole see 3,75 ainult keskmise hinde järgi, vaid oleks selge süsteem, mida arvestatakse.

Näiteks arvestatakse põhiainete hindeid, millelelisaks võib arvestada kunsti, laulmist vms, kui kool seda soovib või kui on näha, et see tõstab lapse keskmist hinnet. Näiteks kui lapson musikaalne, aga tema matemaatilised oskused või emakeel on nõrk, arvestame lapse muusikalisi andeid, sest tahame teda selle poole suunata.

Poole lävendist moodustaksid põhiained, 40 protsenti gümnaasiumi sisseastumiseksam ja kümme protsenti võib olla mis iganes – vestlus vms.Osa – selge kallakuga gümnaasiumid –võibpoole ulatuses arvestada ainult oma asju, näiteks reaalkool teeb oma eksamid, muusikakool omi jne.

Lävendoleks selleks, et näha, kas noor on valmis gümnaasiumi õppekava läbima või mitte.

Miks teie hinnangul see 3,75 nii palju vastuväiteid tekitas?

Ega diskussioonis ole aega selgitada. Tavaliselt võetakse millestki kinni, igaüks kommenteerib seda, mida ta arvab end kommenteerivat.

Mulle meeldis see diskussioon sellepärast,et jõudsime kutsehariduse tegeliku probleemini. Mitte kutsehariduse maine ei ole paha, vaid lapsevanem tahab näha, kuhuon võimalik sealtkaudu edasi minna.

Lävendi seadmine võib mõjutada eelkõige poisse, sest nemad kipuvad hiljem avanema.

Hindamine on eraldi teema ja mul on endal neli poissi. On koole, kus endiselt hinnatakse vihiku puhtust või midagi sellist, mis lihtsalt ei tule poistel nii hästi välja. Samal ajalvõib ta olla äärmiselt nutikas. Peame natuke vaatama ka seda, mida hindame.