Andres Ammas: Lääne Elu töö ei saa otsa

Andres Ammas
riigikogu liige, Lääne Elu asutaja

Lääne maavanem Neeme Suur toonitas juba kümmekond aastat tagasi intervjuus, et Lääne Elu on kindlasti maakonna identiteedi kandja.

Eriti tähtis on see Läänemaa kui hõredalt asustatud ja väheneva elanike arvuga maakonnale. Nüüd tollast intervjuud Tarmo Õuemaa bakalaureusetööst uuesti üle lugedes tundus see teema lausa prohvetlik, sest tegelikult on maakond seisnud oma identiteedi, ühtekuuluvustunde probleemiga kõige valusamalt silmitsi just mullu ja tänavu. Varasemail aastail on Läänemaa murenenud pisitasa rahvaarvult, noored on järjest lahkunud paremat elujärge otsima. Nüüd sai selgeks, et korraga kukub ära terve veerandik pindalast koos hulga tublide inimestega.

Vahepeal riiki juhtimas käinud ja siis tagasi pöördunud Suur on vastamisi ebameeldivaima probleemiga, mis üht maavanemat võib tabada. Tagantjärele võib targutada, mis haldusreformiga Läänemaal valesti läks, aga Lihula ja Hanila valla minek Pärnumaa koosseisu on praegu reaalsus. Lääne Elu mitte ei ole vaadanud toimuvat kiretult pealt, vaid on seisnud Läänemaa senise terviklikkuse eest söakalt ja järjekindlalt.

Maakonna ajaleht ei saa ega tohigi minu meelest oma piirkonnas toimuvat lihtsalt pealt vaadata, vaid peab sekkuma. Paljude ajakirjanike õpetaja Marju Lauristini sõnul ongi ajakirjanduse roll panna üles liiklusmärke, kaardistada meid ümbritsevat maailma, anda käitumisjuhiseid. See on suur vastutus, nagu on suur õpetaja või lapsevanema vastutus, nagu on suur targema vastutus ja nagu on suur võimukandja vastutus rahva ees.

Kohalik leht on ju ajakirjanduse mõtestajate sõnul olemuselt küll eeskätt kohalike uudiste vahendaja ja arvamuste turuplats, aga ta on ka identiteedi looja. Vaidlustes Lõuna-Läänemaa kuuluvuse ümber sai selgemaks, kui oluline või ebaoluline üldse on inimestele maakonna tasand, kas see on hoomatav, igapäevaelus tuntav. Sai selgeks, et kurvastavalt palju on neid, keda see tasand ei kõneta. Maakonnalehel järelikult tööd jätkub.

Iseenesest on ajaloolise Läänemaa hoidmine Lääne Elul ammune hoiak. Kui 1989. aastal alustasime, oli toimetuse moodustanud muinsuskaitsjate ettekujutus, et suudetakse olla uus oma leht ka Märjamaa, Vigala või Varbla lugejaile. Jõuga ja vägisi surusime lehte ajaloolise Läänemaa servaalade sõnumeid. (Mäletan siiamaani, kuidas matkasin ja hääletasin – mõistlikku bussiühendust polnud – Vigala kirikusse kontserti kuulama ja kajastama. Hea oli mullu kevadel Märjamaa raamatukogus inimestega kohtudes saada tagasisidet, et Lääne Elu tollast ambitsioonikust mäletatakse ja Lääne Elu käiakse sealses raamatukogus lugemas tänini.)

Läänemaalt pärit rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen on sada aastat tagasi oma mälestustes kirjutanud, et „Haapsalu on isamaalisuse ja rahvusliku harrastuse poolest täiesti setu küla sarnane. Eesti elu magas seitsmemagaja und, niisama igasugune seltsielu”. Lääne Elu on püüdnud alati anda oma panuse, et tulevased ajaloouurijad Eiseni moodi ei ütleks. Läänemaa kultuurielu ja kodulugu on saanud kõvasti kajastust. Vahel on mulle nii toimetajana kui ka praegu lugejana tundunud, et ajalugu on lehes liigagi palju ruumi täitnud. See aga ongi identiteedi hoidmise töö, lugeja suunamine oma juurte juurde, Eesti ajakirjandusele omane lugeja harimise töö.

Ajalehte Lääne Elu on kiitmise kõrval muidugi ka sõimatud. Tänapäeval on eriti agarad seda tegema need, kes lehe internetist tasuta kätte saavad. Apsudele peab lugeja ikka osutama, anonüümsed süüdistused kallutatuses on ülekohtused ja kõnelevad mõndagi süüdistaja enese kohta. Kui 25 aastat tagasi pääsesid tollaste tegijate poliitilised vaated tõesti liiga sageli leheveergudele, siis nüüd on Lääne Elu poliitilises mõttes tasakaalus. Tasakaalus, aga mitte tasalülitatud, kontrollitav.

Omavalitsuste infolehed ja portaalid teevad oma kandi inimesi teavitades tublit tööd. Ometi ei pruugi kohaliku võimu kontrollitav leht kunagi rääkida kõigist tagamaadest, sellest, kelle huvides midagi otsustati. Poliitilise võimu kõrval tuleb aga ajakirjandusel järjest rohkem kriitiliselt jälgida kohaliku majandusliku võimu ambitsioone. Omavalitsuse palgal ajakirjanik ei küsi ebameeldivaid küsimusi. Eri tasandite otsustajail on praegu eeskätt küll hirm üleriigilise meedia ees – meid pandi suurde lehte! –, aga ka Lääne Elust on jälgitud põnevusega, mida leht arvab. Seda peegli rolli ei hakka omavalitsuse meedia kunagi täitma. Järelevalve, et omavalitsus ei korrumpeeruks, jääb maakonnalehele, ja õnneks on alati kohapeal inimesi, kes ebaõigluse, ebaaususe, silmakirjalikkuse vastu välja astuvad.

Nii et praeguse, iseenesest vajaliku, ent kohati käpardlikult teostatud haldusreformi järel vajadus sõltumatute väljaannete järele ainult kasvab. Lääne Elu töö ei saa otsa. Lõppude lõpuks on kogu haldusreformi põhiküsimus, kas see reform ikka aitab oma rahvast rohkem valgustada või hoopis ääremaastada.

Mida soovida meie ajalehele järgmiseks tuhandeks numbriks? Kolleeg Lehte Ilves on kunagi lehte kirjeldades öelnud, et Lääne Elu – see on midagi helget, võitlevat, ausat, kirglikku ja edumeelset. Niisugust ajalehte on alati vaja.