Läänemaa kunstnik lõi „Novembri” imelise maailma

Režissöör Rainer Sarneti fantaasiafilm „November” toob vaatajate ette muinasjutulise õhustiku, selle loomisel oli tähtis roll Läänemaalt pärit kunstnikul Matis Mäesalul.

Õigupoolest on neid kaks. Matis Mäesalu tegutseb koos oma venna Meinariga firmas Random Solutions, mis toodab filmidele ja reklaamitegijatele tehnilisi ja kunstilisi lahendusi. Matise sõnul ei taha insenerist vend Meinar, et teda kunstnikuks nimetatakse. Kuidagi imelik olevat, kui pole seda õppinud. Nii ongi filmi „November” tiitreis Matise nimi. Piirsalu kandi juurtega Matis lõpetas Haapsalus Wiedemanni gümnaasiumi, õppis Tartu ülikoolis maali ja praegu õpib kunstiülikoolis stsenograafiat. Selle nädala teisipäeval rääkis ta Lääne Elule, et film koosneb paljudest ühekordsetest ajutistest
kunstiteostest, mis sünnivad võttepaigas ja surevad kohe pärast filmivõtte lõppu.

„November” on minu meelest kõige ilusam Eesti film, ülimalt väljapeetud pildikeele, valguse ja kostüümidega. Kuidas see sündis?

See tuli suuresti režissöör Rainer Sarneti käekirjast ja terve filmimeeskonna kõrgest latist. Filmil oli kaks kunstnikku, mina ja Jaagup Roomet. Meid ühendab  töötamine mastaabiga, see tähendab, et on mõeldud ka sellele, mis ei paista seina tagant. Kunstniku ülesanne oli võimaldada režissööril ja operaatoril olla  täpne, see on ressursikulukas töö, mis välja ei paista ega kergelt ei tule. Kunstniku töö on filmiti erinev, ühendab mitut ametit. Mu enda järgi tähendab kunstnikutöö seda, et üks päev kaevad labidaga auku, teine päev joonestad plaane. Kunstniku ülesanne on režissööri soovide teostamine,
olla sillaks idee ja võttepaiga reaalsuse vahel. Praktiliselt mõtleb kunstnik välja, milline on tegevuspaik, aitab otsida ja valida võttepaiku. Mujal maailmas on väljamõtlemiseks ja teostamiseks eri inimesed.

Meil on need ametid ühendatud. „Novembris” pidin näiteks hauda kaevama. On kunstnikke, kes seda ei tee, aga meie Jaagup Roometiga oleme sellised, kes teevad käed mustaks. Mõisavõteteks ehitasime põranda, seinad, mõisas ei olnud enne mitte midagi, oli täielik vare.

Mis mõisas filmisite?

Seest on Kolga ja väljast Malla mõis. Mõisapark on filmitud Lukel Tartumaal. Filmisime peaaegu igas Eesti maakonnas. Võtetega alustasime 2014 talvel, siis aina venis ja venis, aga mahtu arvestades ei olekski saanud filmida ühe võtteperioodiga. Kratid ja muud asjad nõudsid igalt meeskonnaliikmelt palju tööd. Ühe jutiga filmides oleksime režissööri läbi põletanud.

Vennad Matis (vasakul) ja Meinar Mäesalu veavad ühiselt filmirekvisiite tootvat firmat. PEETER LANGOVITS

Kes selle välja mõtles, et kratt töötab nagu helikopter?

Ma ei tea, projekt on kümme aastat kestnud, mina liitusin lõpus, kui kratid olid juba välja mõeldud. Meie sulatasime Jaagupiga neid filmi keskkonda. Kleepisime külge karvu ja lõpuks lisasime kaneeli. Seda kulus hulganisti, et mustaks värvitud kratt mõjuks natuke roostes olevana. Ma ei teagi, kas kaneel filmis näha jäi, sest kratt liigub kiiresti. Kõige keerulisem oli kahel jalal kõndiv kratt Joosep, temaga oli tükk tegemist.

Kas kratid on arvutis tehtud?

Ei, kratid on reaalsed metallist kolakad. Neid filmiti nii, et krati külge oli kinnitatud tugev tamiil, nukumeistrid juhtisid nende abil krati liikumist. Tamiil kustutati hiljem arvutis. Helikopter-kratt oli pisike mulaaž,
aga teised kratid olid nagu päris. Nad olid rasked, tuli mitme mehega tassida. Aga see andis neile õige liikumise; kui nad oleksid kergemad olnud, oleks liigutuste dünaamika võib-olla paigast läinud.
Kratte oli tehtud mitu, näiteks kui oli vaja Joosepile turjale astuda, et ahju pealt sõstraid võtta, siis selleks oli tehtud omaette kratt, mis kandis inimese raskuse välja. Joosepi nägu oli samuti eraldi tehtud.
Vana jalgratta sadulast tehtud näo liikumist juhtis režissöör Rainer Sarnet ise. Seda oli kõrvalt naljakas vaadata, sest krati nägu kordas Sarneti miimikat. Krati liikumise filmimine võttis peaaegu terve nädala vabaõhumuuseumis.

Kas olete ise ka endale mõne krati teinud?

Tartu ülikooli maaliosakonna lõputöö oli mõeldud kratina, mis hakkaks mulle igasuguseid asju kokku tassima. See oli seitsme meetri pikkune installatsioon, mis koosnes viiest tärgeldatud voodilinast, mis pinge alla aetuna aeg-ajalt ragisesid. Viimasel hetkel sai lõputöö ümber nimetatud, sest kratt lõi seoseid folkloori ja kirjandusega, mis oleks hakanud võistlema visuaalse osaga.

Filmis on režissöör Rainer Sarneti ettekujutus kratist. Milline on kratt teie meelest?

Kratt on asine tegelane luua ja tünniga, kuhu kraami panna. Kui  ma peaks krati tegema, siis teeks tööriistadest. Aga liiga häid tööriistu ei tohi kratile anda, sest ta ei tohi leivast redeli tegemisega
hakkama saada. See on üks asi, mida filmist õppida: kui kratt teha, siis peab mõtlema, kuidas temast jagu saada.

Matis Mäesalu oma töökojas. PEETER LANGOVITS

Kuidas te filmi tegema sattusite?

Minu hea sõber on filmirežissöör Janno Jürgens, ta on ka Haap salust pärit. Algul tundus filmikunst mulle võõras ja kauge, aga ta kutsus mind tegema oma lõpufilmi „Distants”. Olin selleks ajaks astunud kunstiülikooli stsenograafia osakonda. Seejärel tulid juba „Seenelkäik” ja „Risttuules”.

Kuidas saite „Novembri” kunstnikuks?

Produtsent Katrin Kissal on komme lavastada suurejoonelisi filmi esilinastuse pidusid. Mina sattusin filmi „Free Range” esikapeo kujundajaks. Sealt jäi kuidagi silm peale.

„November” on Rainer Sarneti range ja detailne ettekujutus Andrus Kivirähki „Rehepapi” raamatust. Mis on kunstniku panus, kui režissööril on juba olemas üksikasjalik arusaam filmist?

Selle küsimuse pärast võiks riidu minna. Kui on ka detailne ettekujutus, siis võib kunstnikul jätkuda ikkagi aastateks tööd. Kui oled pidevalt šampoonireklaami teinud, siis võib olla raske hakata „Novembrit” tegema. Mina tulin filmi oma kogemuse ja positsiooniga, millest sündis kompromiss. Üks asi on öelda, et filmime mõisasaalis, teine asi on välja mõelda, milline on mõisasaal. See ongi kunstniku töö. See on meeskonnatöö, ideede edasi-tagasi põrgatamine. Minu ülesanne oli välja otsida mõisad.

Läänemaalt pärit kunstnik Matis Mäesalu usub, et lm „November” aitab taasavastada eesti folkloori ja meie kultuurilist kultuurilist identiteeti. PEETER LANGOVITS

Mitu mõisa pidi läbi sõitma?

Eestis on vähe mõisaid, mida ma ei teaks. Sõitsin läbi umbes sada mõisa. Teen sama produktsioonimeeskonnaga filmi „Põrgu Jaan”, mille tegevus toimub Piirsalus Kuijõe mõisas. Selleks sai ka Läti mõisad läbi vaadatud.

Kuidas jagasite töö Jaagup Roometiga?

Tegime kõiki asju koos, me klapime hästi. Teineteise toetamine ja koos arutamine töötab meie duos väga hästi.

Kuidas sujus koostöö operaatoriga?

Mart Tanielile meeldib improviseerida, tal on võime tabada hetke. Kui kunstnik pakub Mardile ruumi, kus hetke tabada, siis ta tabab seda. Filmimisel oli väga palju hetki, mis ei olnud nii mõeldud, aga kuidagi läks nii. Kõige raskem ongi leida üks sekund, mil filmida, ja see on Mardi kõige tugevam külg. Filmi õhkkond on muinasjutuline, võhikuna ütlen, et see on ilus, sest ei oska leida keerulisemaid
sõnu selle kirjeldamiseks.

Kuidas sündis filmi eriline atmosfäär?

See sündis, kui filmi muusika sisse mängiti. Säde oli olemas, aga leegiks puhusid õhustiku muusikud.  Reinu talu välisvõtted filmisime ühes väga veidras kohas, põldude vahel, kus kõik muu on
ümberringi ära müüdud, aga see talu on alles. Seal elab üks mees, kel ei ole majas elektrit ega mitte midagi. Ta lihtsalt elab seal. Kirikust saab putru.

Kus Reinu talu asub?

Antsla lähedal. Kuidagi on nii juhtunud, et üksik, natuke haige mees elab seal majas omaniku armust. Omanikku see koht ei huvita, seda meest ka mitte. Reinu talu oli filmimiseks peaaegu valmis, pidime seal natuke tõrvapappi peitma. Olime kohapeal tükk aega, toestasime seinu, ehitasime rookatust. Kui sealt Tallinna tagasi tulime, siis pealinna elu tundus täiesti ebaloogiline. Filmi atmosfääri lõidki kohad, mis olid päriselt olemas. Nende kohtade õhustik oli vaja ainult kinni püüda. Kümne aasta pärast Reinu talu ei ole enam, taluhooned on minemise ääre peal, talad on pehastunud.

„November” märgib pöördepunkti, mil võis veel leida vanu maju ja hoove. Tundub, et edaspidi tuleb juba ehitada filmimispaigad stuudiosse. Reinu talu sisemuse ehitasime Noblessneri valukotta. Meil oli vaja avarat ruumi, sest talu põrand tuli üle meetri stuudiopinnast kõrgemale ehitada, et saaks põranda alt võtta asju. Kuna vasikas oli talutoas, siis tuli ehitada kaldteed, et vasikas sisse saaks, samuti vaadata, kuidas valgus pääseks tuppa.

Kuidas vasika leidsite?

Filmis on kolm vasikat. Me ei tahtnud neid piinata ega vedada võttepaikade vahel. Karulas  on üks vasikas, Reinu talus teine.

Nii et tähelepanelik filmivaataja märkab, et vasikad on vahetuses?

Üritasime leida sarnase mustriga vasikad. Meil oli ka üks lehm, kes suures osas jäi filmist välja. Valimine oli üldse naljakas, sest praegu on raske leida keti otsas käivat sarvedega lehma, kes oleks inimesega harjunud. Lehmad käivad roboti juures lüpsmas, sarved on neil maha lõigatud, et nad üksteist ei vigastaks, ja keti otsas nad ammugi ei ole. Lehma tuli filmimiseks treenida ja inimesega harjutada.

Matis Mäesalu uue filmi “Põrgu Jaan2 rekvisiidid. PEETER LANGOVITS

Kui palju film vastab teie enda ettekujutusele Kivirähki raamatust?

Paljuski vastab, kuigi mina ei oleks teinud seda nii õudsena.  „November” on nagu õudusfilm. Aga Kivirähk on öelnud, et on väga huvitav, et Sarnet just selle  tahu raamatust üles korjas. Ma ei teagi, kas Eestis on õudusfilme tehtud. Õudusfilmidel ongi atmosfäär hirmutav. „Rehepapi” lugejana oleksin oodanud ka metsas elavaid kolle. Ma saan aru, et nad jäid ära põhjusel, et film vajab üht narratiivi,
armastuse lugu. Raamatus oli tore koht, kus rehepapp  vahtis kolliga tõtt, aga siis läksid nad lahku. Raamatus on see üheks hetkeks, kui Hans on otsustanud tegutseda – siis läbi metsa kõndides tuleb talle vastu kratt, kes ütleb tere ja läheb edasi.

Minu jaoks oli see arusaamatu koht.

Ma ise mõtestan nii, et see tähendab seda, et ei ole midagi erilist, kui kratid ja kollid metsas on. Filmis on see üle võlli keeratud, kui kratt tuiskab Hansust mööda.

„Novembri” nõrk külg on see, et kui vaataja pole „Rehepappi” lugenud, ei pruugi millestki aru saada.

Üks asi on raamat, millest ei saa aru. Aga filmist arusaamine peegeldab seda, kuidas saame oma kultuurist aru. Raamatu müütilised tegelased on justkui nagu tuttavad. Sama efekt peab toimima
ka filmi juures. See ei ole isegi oluline, kes need tegelased on. Minu käest on küsitud, mida rehepapp tähendab. Minu meelest ei jaksa ka Kivirähki raamat seda ära seletada. Minu käest on küsitud ka seda, et kellega ristteel kohtuma mindi. Vanapagan ei pea olema alati kujutatud sarvedega, ka filmis ei ole tal sarvi. Aga kui inimesed ei tea enam, et täiskuuööl käidi ristteel vanakurja kutsumas, siis see
näitab, et inimesed on unustanud oma kultuuri. Mis siis välismaal öeldakse filmi kohta? Seal ei ole kindlasti raamatut loetud. Kas nad elavad filmile kaasa?

Raamatu võib läbi lugeda, aga murekoht on palju laiem kui üks raamat. Rehepapp, südaööl ristteel käimine ja kratid ütlevad üht-teist meie kultuuri ja folkloori kohta. Kirjanik on laenanud need tegelased meie kultuurist ja nad peaks meile tuttavad olema raamatut lugematagi. See on muidugi hea, kui keegi võtab raamatu kätte, loeb ja küsib, et kas me olemegi sellised küüned enda poole kogu aeg. Filmi
eesmärk ei ole see, filmi eesmärk on esteetilist laadi, aga ma arvan, et „November” aitab kaasa meie kultuurilise identiteedi laialdasemale avastamisele.

Kas mustvalge film on Rainer Sarneti otsus?

Jah, ma arvan, et ei kaheldud hetkekski, et see on õige otsus. Miks just mustvalge? Mustvalge filmi puhul tuleb kunstnikul ja operaatoril mõelda tumeduse ja heleduse peale. Näiteks kui näitleja mantel oli
kole potiroheline, siis mustvalgena sobis see hästi näitleja tahmase näo tooniga. Või Reinu talu interjööri palgid olid tegelikud pruunid ja läikisid värskest tõrvast. Mustvalgena paistis läige hoopis niiskusena. Mustvalge maailm aitab muinasjutumootorit inimeses käima tõmmata. Mustvalge on esteetiline lihtsustus, mis kehtestab filmi esimesest kaadrist peale uued reeglid, muinasjutumaailma reeglid. Et muinasjutumaailma vastu võtta, peab iga vaataja endas käivitama fantaasia. Minu meelest mustvalge aitab fantaasia tööle panna.

Rehepapi talu interjööri eskiis. Kuidas see teostus, näeb filmilinal.