Avakülg Tags Film

Silt: film

Haapsalu kinopublik eelistab lihtsat sisu ja komöödiat

Kogu Eesti kinokülastajaga võrreldes on Haapsalu kultuurikeskuse kinopubliku seas suurema au sees kodumaised komöödiad ja lasteanimatsioonid. Eelmise aasta vaadatuimate filmide tipus troonib nii Haapsalus kui ka kogu Eestis animatsioon „Mina, supervaras 3”. Sealt edasi astub kohalik maitse aga oma teed – kui keskmine Eesti inimene valib „Kariibi mere piraadid”, siis haapsallane kodumaised „Svingerid” ja „Sangarid”. Ka on täispikad lustakad animatsioonid siinses edetabelis kõrgematel kohtadel kui Eesti üldises edetabelis. Veidi üllatuslikult on Haapsalus 20 vaadatuima filmi seas vaid kaks äkilisemat linateost: „Kiired ja vihased 8” ning „Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks”.

30 aastat esilinastusest: kuidas sündis film „Mälestuskuurort”

[caption id="attachment_228598" align="alignright" width="1067"] Mälestuskuurort. Foto: kaader filmist[/caption] [caption id="attachment_228603" align="alignright" width="225"] Kristjan Svirgsden.[/caption]Kristjan Svirgsden, filmimees Möödunud sajandi kaheksakümnendatel oli NSV Liidu tele-raadiokomiteel käsil seriaal Nõukogude Liidu linnadest. Eestist ka. Igal aastal üks film. Projekt. Filmimees Mati Põldre oli sinna teinud juba Pärnu, järvelinn Viljandi ja miskit veel. Nüüd oli kord Haapsalu käes. Linna asemel sündis „Koolioperett” Andres Ammasega peaosas. Kool, kus operetti tehti, oli ju Haapsalus. Eesti Telefilmi juhtkond arvas, et asi ants ja saatsid filmi Moskvasse ära. See oli suvel. Sügisel tuli kõva käsk: kus on film Haapsalust? Oli oktoober. Viimane kvartal. Aastaplaan kõrbeb. Ülemuste preemiad. Kuigi alles lõpetasin filmi „Rahutud inimesed” NSV Liidu Kesktelevisioonile (ENSV aruanne Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks), mida olin terve aasta teinud, kupatati mind ikkagi Haapsallu. Stsenaariumi, mille üle toimetuskolleegium alati armastas arutleda, teravmeelitseda ja viriseda, ei küsinud keegi. Pandi lihtsalt punt teele. „Midagi ikka teed ju…” sõelusid peatoimetaja püksid püüli. Kaks nädalat me ei filminud meetritki. Kui juba Põldre ei leidnud siit linnast filmi jaoks materjali, mis siis mina. Halb. Hea oli see, et Viki konjakibaar Haapsalu peatänaval töötas tasuta. Helimees Karl Kardnale (Karlutt) ka, sest ta oli minuga koos. Aga alguse sai asi sellest, et operaatoril peab eksponomeeter (valgusmõõtja) kogu aeg kaelas rippuma. See on võimu tunnus. Mul rippus. Viki jagas selle kohe ära ja ütles, et ei võta raha. Teine tore asi oli see, et ühel päeval, kui me jälle konniklaasi taga konutasime, tuli ta meie laua juurde tuliste grillvorstidega. Ja pomises, et kõik joodavad kunstnikke ja luuletajaid, aga keegi ei arva, et nad tahavad süüa ka. Selles baaris toitu ei pakutud. Ainult joogid. Hoolitses.