0

Dokumentaalfilm Nõva luited tõi koolimajja täissaali

Lääne Elu

info@le.ee

Konnalamp. Kaader filmist

Reede õhtul oli Nõva koolimaja kõrval asuv parkimisplats autodest tulvil. Kui suvel seisavad seal kohalikku poodi külastavate inimeste autod, siis seekord on põhjus palju toredam ja akadeemilisem – koolimajas näidati Matsalu loodusfilmide festivalil osalenud dokumentaalfilmi „Nõva luited”. Magnetiks on nii sõna „Nõva” kui ka see, et kohal oli filmi autor Aare Baumer ise.

Filmi sissejuhatades sai selgeks, et autor on vägagi värvikas natuur – tema jutt voolas nagu äsja jääst vabanenud jõgi. Publik oli keskendunud ja liikumatu, nagu Baumeri filmis kaamerasilma ees tardunud nastik, kelle pilkumatu silma fookusest peegeldusid kaameramehe liigutused. Hiljem kuulsime, et ekraanil lausa hirmutavalt suurena mõjunud roomaja oli tegelikult vaid alla poole meetri mees.

Vahvaid seiku tuli jutu käigus, nagu oavarrest. Kuulsime, et Nõva luidete 40-minutilise filmi valmimine on olnud vägagi pikaldane protsess. Oma isikliku rahakoti peal töötav filmitegijaga rehkendas, et kolme aasta pikkuse töö keskmine kulu päevas on 32 eurot. „Polegi nii hull,” oli Baumer optimistlik.

Oli aru saada, et film kõnetas Nõva rahvast. Äratundmisrõõm kohtadest, kus ise iga päev käiakse-kõnnitakse tekitas vaatajaskonnas valju omavahelist sosinat. Hiljem arutleti ka siinsete taimede üle. Kas keegi teab, mismoodi näeb välja Nõval kasvav looduslik orhidee – tumepunane neiuvaip? Või siis mändide all kasvav kuningakübar – rahvakeeli konna lugemislamp! Lugemislamp vaadati publiku nõudmisel uuesti üle ja tõesti, taim meenutabki lampi!

Jutulõng aina keris ja autorile mõeldud lillekimpu üle anda soovinud kohaliku kultuuri edendaja Silja Silver pidi kolm korda toolile tagasi istuma, sest küsimusi aina tuli. Ja ega vastuse pikkus ei piirdunud ühe lause või minutiga. Vastupidi, iga vastus oli pikk ja põhjalik ning kulges mängleva kergusega edasi järjest uutesse meenutustesse, kuni järg käest kadus ja uus küsija käsi üles kerkis.

Kui vaid valdavalt hõbejuukselisele vaatajaskonnale tulevikus kultuurisündmustele nooremat rahvast, s h kooliealisi, lisanduks, oleks tore. Seekord oli kohal vaid üks koolipoiss, kes arno-talilikult, aga temast veidi julgemalt ning kõlava häälega üle saali küsis: „Mitu korda te siin Nõval siis käisite?”

Vastus oli sedakorda lühike: „Kolm aastat! Kordi ei lugenud. Iga kord kui ilmakaarti vaatasin ja see midagi põnevat lubas, laadisin oma kaamerad ja muu kraami peale ning kihutasin kohale!”

Meeli Hunt

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz