Ei möödu sisuliselt päevagi uudiseta, et Eestis napib töökäsi ning see on muutunud vaat et suurimaks tõkkeks ettevõtluse ja seeläbi ka kogu riigi arengule. Kui midagi napib, siis tuleb olemasolevat hoida hoolikalt – seda eriti siis, kui jutt käib inimestest. Nii ongi meie inimeste hea tervis ja sportlik vorm mitte ainult igaühe enda, vaid meie kõigi ühine mure. Lähiaastatel väheneb tööealine elanikkond Eestis veelgi ja seda keskmiselt 4800 inimese võrra aastas. Eesti Panga andmetel on meil 15 aasta pärast tööjõu turul ligi 75 000 inimest vähem kui täna. Niisiis on inimeste tervis ja võime panustada pikaajaliselt ühiskonda järjest kasvava tähtsusega.
Euroopa Komisjon märgib eelmisel aastal avaldatud töödokumendis, et kuigi Eesti elanike tööhõive määr on Euroopa Liidu keskmisest kõrgemal tasemel, ei ole inimeste tervislikel põhjustel tööturult lahkumise tendents vähenenud. Seega peaks riik tegema omalt poolt kõik, et suunata inimesi elustiilile, mis aitab tervist hoida ja haigestumisi ennetada.
Riigi jaoks on maksusüsteem üks lihtsamaid ja kiiremaid vahendeid, millega mõjutada ettevõtete ja inimeste käitumist. Kahjuks on olnud kõik eelnevad aastad ja on ka täna nii, et ettevõtte investeeringud masinatesse ning seadmetesse on küll maksuvabad, kuid töötajate tervisesse panustamist karistatakse erisoodustusmaksuga. See tähendab, et sportimise, tervise kontrollimise või tervise parendamisega seotud kuluarvetele lisanduvad nii tulu- kui sotsiaalmaks. See teeb, aga ettevõtte jaoks taolised investeeringud pea kaks korda kallimaks.Näiteks töötaja 30 eurose treeningsaali arve tasumine, tähendab tööandjale ligi 50 euro suurust kulutust. Olen alati olnud seda meelt, et kui riik oma suhtumist muudaks ja võimaldaks ettevõtetel maksuvabalt töötajate sportimisse ja tervise edendamisse laiemalt investeerida, tegeleks spordiga lõppkokkuvõttes palju enam inimesi. Lõppkokkuvõttes on haiguse ennetamine ju kordades odavama kogu ühiskonnale.
Sotsiaaldemokraadid on esitanud viimase kolmeteistkümne aasta jooksul 6 korda riigikogus seaduse eelnõu, mis lubaks teatud summa ulatuses aastas tööandjatel maksuvabalt oma töötajate tervisesse panustada. Oleme ikka ja jälleaga antud küsimuses põrkunud järgnevate küüniliste hoiakute vastu. Tervise edendamine olevat inimeste enda asi ja keegi ei keela neil seda oma palgast teha. Lisaks tähendavat sellise erandi tegemine maksusüsteemi seda, et ettevõtted hakkavad palka maksma spordiklubi pääsmetes ning riigil jäävad miljonid eurod maksutulu saamata.
Ma ei saa nende väidetega, aga kuidagi nõustuda. Esiteks loomulikult võib inimene oma sissetulekutest ise panustada oma tervise edendamisse ja paljud teevadki seda, kuid olukorras, kus pool Eesti elanikest teenib brutotuluna vähem, kui 858 eurotkuus (just nii suur oli käesoleva aasta teise kvartali mediaanpalk), siis on üsna tõenäoline, et kogu sissetulek kulub laste haridusele, transpordile, kodu ja pere ülesehitamisele, mistõttu ollakse sunnitud loobuma sageli esmapilgul teisejärgulisena tunduvast kulutustest oma tervise hoidmisele.
Mis puudutab, aga riigi eelarvet ja töötajate huvi pakkuda palgatõusu asemel spordikompleksi kaarti, siis esiteks vastupidi koos inimeste tervise paranemisega koormus riigieelarvele väheneb ja teiseks olukorras, kus Eestis töökäsi napib, ei saa tööandaja lubada endale käitumist, mis demotiveerib töötajat. Kuna tänapäeva inimese jaoks on oluline lisaks palgale nii töökeskkond kui ka tööandja poolsed toetused nii tema tervisesse kui ka arengusse, siis riigi poolne maksusoosing aitab kaasa sellele, et ettevõtja on valmis panustamainimkapitaliarengusse laiemalt.
Mul on äraütlemata hea meel, et kaua oodatud muudatus meie kivistunud ja ühetaolisesesse maksusüsteemi viiakse lõpuks ometi sisse ja alates 1. jaanuarist 2018.aastast saavad ettevõtted panustada maksuvabalt oma töötajate tervisesse 400 euro ulatuses aastas. Jah, summa võiks olla suuremgi, kuid oluline on see, et hea algus saab tehtud. Kuna korras süda, kops ja neer on otseselt töötegemiseks vajalikud, siis arvan, et paljud ettevõtjad hakkavad panustama tänasest märksa enam oma töötajate tervise edendamisse. Võitjateks on kõik kolm osapoolt: inimene, tööandaja, riik.
1991.aastal lõpetas oma sajandi kirja Paavst Johannes Paulus II järgnevalt: „kunagi oli otsustav tootmistegur maa ja hiljem oli selleks kapital…Täna on otsustav tegur inimene ise…“. Ka Eestil on tagumine aeg astuda oma majanduses 21. sajandisse ning pöörata poliitiliste otsuste tegemise kesksesse inimene- tema heaolu ja tervis. Ainult sellisel moel tegutsedes on meil lootust jääda riikide vahelises konkurentsis ellu ning tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Urve Palo,
SDE aseesimees
Su eelmisest läbimurdest püüame hetkel läbi murda. Raske on aga küll murrame läbi. Murrame läbi ka sellest sinu järgmisest ajaloolisest läbimurdest – jutt on ju ajaloost tagurpidi – aastast 2018, mitte käesolevast aastast ega tulevast aastast! Selle ajaga jõutakse see ajalooline läbimurrre kenasti ära peenhäälestada.
Kobi kai peale tasuta suppi jägama!