Kaire Reiljan: Valgest Daamist, õlakehitusega

Loore Martma Valge Daam oli kirkam kui nii mõnigi varasem. Foto Markus Sein

Sel aastal jõudis publiku ette 14. versioon Valge Daami loost – seekord pealkirjaga „Südamega läbi müüri”.

Vanemad inimesed mäletavad suurejoonelisi lavastusi paljude osatäitjate ja kappavate hobustega, kuid on olnud ka väiksemaid ja intiimsemaid. On olnud liikumisi ajas ja ruumis, on olnud naljakamaid ja tõsisemaid tükke. Valge Daam on tulnud tantsides ja lauldes, nagu viimasel kolmel aastal.

Eks ajaloost võetud lugudega ongi nii, et keera neid mispidi tahad, aga lõpptulemus on ette teada ja seda naljalt muuta pole võimalik. Ühel või teisel moel peab daam müüri sisse saama ja tema hing rahutuna kummitama jääma.

Kõige humaansem on seni olnud Peeter Volkonski versioon, kus tüdrukut ei müüritud, vaid UFO viis ta siit ära ja toob seejärel igal aastal ühel augustiööl tagasi. Tänavuse lavastuse daami müürimist võib kõigist senistest pidada ehk kõige hingekriipivamaks, sest müürija (müürsepp, Valge Daami vend – Karel Rahu) on seatud raskete valikute ette, millest tegelikult pääsu pole.

Vast valminud lavastuse tegevus liigub ajas, mis iseenesest pole Valge Daami lavastuste puhul esmakordne. Seekord küll mitte tänapäeva ja keskaja vahel, vaid nõukogude aja ja keskaja vahel. Kaks aega vastandusid üsna teravalt – kui keskaja tegevus olid tõsine ja raskemeelnegi, siis nõukogude aeg kiskus palaganiks. Millegipärast kipubki nõukogude aja käsitlemine palaganiks minema, ja mitte ainult Valge Daami lavastuse puhul.

Tänavu lubasid tegijad ette suuremat seotust ajalooga ja reaalseid ajaloolisi tegelasi.

Kui purjus meespeategelane, Priit Loogi kehastatud Toivo öises kirikus magama jäi, meenus ajaloolase Juhan Kreemi poolt ühel Haapsalu ajalookonverentsil päevavalgele toodud lugu Brandenburgi markkrahv Wilhelmist. Nimelt olla too piiskopiametisse pürgiv mees 1535. aastal näinud Haapsalu katedraalis õudset punase sametiga palistatud valges rüüs naisekuju, mida Wilhelm kuradiks pidanud ega nõustunud pärast seda enam ühessegi kirikusse sisse astuma. Kreem tõdes, et „nägemise” põhjuseks võis olla ka Wilhelmi seisund: ühes teises seoses on ta nimelt endagi puhul üle mõõdu joomist tunnistanud.

Siiski ei rääkinud Jan Kausi käsikiri Brandenburgi Wilhlemist, vaid kavalehte vaadates oli ainus nimeliselt välja toodud ajalooline isik Rootsi väepealik Ferla. Tema järgi võiks tegevuse paigutada Liivi sõja aega ehk aastasse 1563, kui rootslased 11-päevase võitluse järel Haapsalu lossi vallutasid ja linna rüüstasid. 

Keskajal toimuvat sündmustikku oli augustiöös väga keeruline jälgida. Tekst oli tihe ja päris keeruline oli aru saada, mis siis õieti toimus – kes kellele mida pakkus ja kes keda üle mängis. Märksõnana jäid sealt kõlama reetmine ja usulised arutelud Valge Daami (Loore Martma) ja toomhärra (Priit Loog) vahel. „Kas sina said aru, kus seal see armastus oli?” küsis sõbranna vaikselt, kui asi lõpu poole kiskus. Nojah, midagi seal hiies ju nagu tekkis.

Läbi aegade on Valge Daami lavastuste kõige kahvatum tegelane olnud Valge Daam ise. Mitte et teda oleks halvasti kehastatud, vaid kuidagi kipub nii olema, et kogu möll käib tüdruku ümber ja teda taritakse siia-sinna, aga ega tal endal suuremat sõnaõigust pole. Tänavu tundus, et daamile oli nagu tavapärasest rohkem sõna antud ja Loore Martma oskas seda Valge Daamina ka ära kasutada.

Hoopis värvikamad on tavaliselt lavastuse negatiivsed kangelased ja nii ka seekord. Veljo Reiniku kehastatud toompraosti igast keharakust ja kuratlikust välimusest õhkus kurjust ja salakavalust.

Esimese hooga ei meenugi Valge Daami lavastust, mis oleks nii napi lavakujundusega kui sel korral. Laval polnud midagi liigset. Sündmuskohti manati vaataja silme ette videopiltidega kiriku- ja linnusemüüril ning see oli igati huvitav ja õnnestunud lahendus.

Ka Angela Aaki ja Lea Dali Lioni kirjutatud muusika oli hea ja tunnuslaul jäi kauaks pähe kummitama, kuid seda jäi tekstirohkust arvestades kuidagi väheks. Seetõttu ei julgeks Valge Daami lavastust ka välismaalastele soovitada.

Kui etendus lõppes, ei osanudki esimese hooga muud, kui õlgu kehitada: mis see siis nüüd õieti oli? Oli nagu kah, aga see õige puudutus jäi puudu. Eelmine, peaaegu ainult kohalike jõududega lavale toodud oratoorium tõstis lati nii kõrgele, et sellest on raske üle hüpata. „Südamega läbi müüri” seda ei suutnud ja ime jäi tabamata.

Koju kõndides oli esimene emotsioon, et seda lugu ei viitsiks teist korda vaatama minna, kuid tasahilju on siiski pähe hiilinud mõte, et peaks tükki järgmisel aastal siiski korra veel vaatama. Äkki jäi midagi märkamata.