Ingrid Morrison. Foto: erakogu
Asjad on pakitud. Kõik Eestist ostetu kohvritesse ei mahu, seega tulevad talveriided postiga järele, Austraalias pole nende järele praegu vajadust. Ruumi kohvrites kaaperdasid Kalevi šokolaadid, Vana Tallinnad ja viinad ning kampsuni sisse mähitud „salakaup” – mu õe Annika küpsetatud kodune must rukkileib. Ja muidugi mõned eestimaised käpikud ja Haapsalu sallid.
Seekord tuleb minuga kaasa veel midagi väga erilist – Epp Maria Kokamäe maal „Taltsutaja”, mis saab koha minu magamistoa seinal. Mu sõbranna Ülle oli mures, kas mul eelseisvaks talveks on ikka korralik mantel olemas. Kostsin, et veel mitte. Kui läksin enne ärasõitu Üllele tema moemajja Tallinnas head aega ütlema, ootas mind ees reisipakendis valge kašmiirmantel. Olin sõnatu.
Viimane päev Eestis tõotas kujuneda rapsimiseks ja sõbranna Tiiu võttis pool päeva vabaks, et mulle sohvriks tulla. Lapsepõlvesõbranna Irenegi jättis kõik kus see ja teine, et mind Haapsalust Tallinna sõidutada. Mu pere ja sõbrad on nimelt otsustanud, et mind ei tohiks autorooli lasta – mine tea, läheb veel sassi, kummal teepoolel Eestis sõidetakse. Aga nii kujuneski autosõitudest kvaliteetaeg, mille sain veel oma kallitega koos veeta.
Seekordne reis Eestisse oli 14 aasta lühim – ainult 13 päeva. Esimesed kolm maadlesin muidugi ajavahega, mis tähendas hommikukohvi kell 4 ja uneteed õhtul kell 7. Kogu Eestis viibitud aeg möödus pere ja sõpradega ning otse loomulikult liiga kiiresti. Vabandan sõprade ees, kellega ma kohtuda ei jõudnud, aga luban, et teen selle järgmisel suvel tasa.
Selle lühikese aja kõrghetk oli mu kasuisa Aare 60 aasta juubel. Kaua plaanitud üllatuspidu õnnestus täielikult. Aare näoilme ja reaktsioon, kui ta Endla turismitalu uksest sisse astus, oli hindamatu. Muidu vaikne ja tagasihoidlik eesti mees säras nagu jõulupuu, suu kõrvuni, ja ma ei liialda, kui ütlen, et nägin ta silmanurgas pisarat. „Ah et siis eile, kui sa mind telefoni teel õnnitlesid, helistasid Melbourne’ist. Inks, see on ikka päris pikk maa nii lühikese ajaga tulla,” ütles ta, kui teda kallistasin.
Pidu oli ehtne ja aus. See tähendab, et kaks pikka lauda oli lookas kõige all, mida eesti traditsiooniline köök pakub, ja iga 70 cm tagant pudel (sooja) viina, millel naabriks kann õuna- või punasesõstramahlaga. Ikka pits viina vaheldumisi süldi ja praega, tempot tegemas laulev küsimus: „Mis te teete, mis te teete, teise laua rahvas?” Südaöösel tuli muidugi „Õllepruulija”, nii laua all kui ka laua peal. Ehe eesti süldipidu!
Austraalias midagi sellist ei saa. Seal minnakse nii tähtsat juubelit pidama restorani, kus on ümmargune laud ja kõned, siis tulevad bänd ja tants ning südaööl minnakse koju ära.
Melbourne’is ootavad mind aga ees uued algused. Saan kätte oma uue maja võtmed ja siis läheb kolimiseks. See on päris minu oma kodu. Mõni aeg tagasi loobusin pearaamatupidaja kohast suurettevõttes ja alustasin oma firmaga. Esimesed sammud on tehtud, aga nüüd tuleb mu raamatupidamisfirmale korralikult hing sisse puhuda. Ja siis veel treeningud – esimene selle aasta maraton ehk 42 kilomeetri jooks on üheksa nädala kaugusel.