Tõnu Ots: elamise ühik on päev

Tõnu Ots. Arvo Tarmula foto

Psühholoog Tõnu Ots ütleb, et inimesed on harjunud mõtlema suurelt, aasta ja kuu kaupa, kuid elamise ühik on päev. Tähtis on, kuidas inimesena elada päikesetõusust loojanguni.

Kord lubanud pedagoogikateadlane ja arengupsühholoog Tõnu Ots oma naise Mare isale: kui ta peaks leidma maja, kust meri on sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel, siis ostab ta selle ära. Äi olnud kange kalamees. Tõnu leidiski maja ja ostis ära, kuigi majal polnud tookord tegu ega nägu. Nüüd on sellest saanud nägus elamine, seda peavad oma lapsepõlvekoduks ka Mare ja Tõnu kolm last ning suvekoduks hulk lapselapsi. Veebruaris 75aastaseks saanud Tõnu istub aga igal hommikul ja õhtul maailma ääre peal Matsalus sellesama maja akna all – sealt paistab silmapiirini välja vaid meri ja lage maa – ja vaatab silmapiiri taha.

Miks peaks inimene püüdma silmapiiri taha vaadata?

Püüd silmapiiri taha vaadata on üks mediteerimisi. Kõik, mida me näeme või tajume, äratab mõtteid. Mediteerimise eesmärk on lülitada end tajudest välja nii, et me ei kuuleks ega näeks midagi ja räägiksime mõttes iseendaga. See aitab mõtteid korrastada ja kontrollida. See siin on õnnelik koht – näeb silmapiirini ja tekib tahtmine vaadata selle taha. Kui ühtegi lindu pole näha ega liigu ükski lible, siis saab inimene kontakti iseendaga. See on praktiline eneseanalüüsi, -juhtimise ja -kujundamise tegevus.

Sa ütlesid ennist, et oled kaks korda astunud olematusse.

Me elame ajal, mil kõige tähtsamaks teaduseks on saanud statistika. On määratud statistiline eluiga. Praegu on see meestel 71 ja naistel 81 eluaastat. Kui olin 63aastane, siis lugesin ajalehest, et meeste keskmine eluiga on 64 eluaastat. Kui sain 64, siis astusingi ma olemisest statistilisse olematusse, ja tegin suure peo. Et sellest hetkest olen ma olematu inimene. Mõttetu inimene, nagu noored ütlevad. Ma lakkasin olemast. Sama juhtus siis, kui sain 71. Siis jõudis keskmine eluiga mingite statistiliste korrigeerimistega mulle järele. Pidin teist korda piirist üle astuma. Nüüd see piir mulle enam järele ei jõua. Ma arvan, et kui ma tunnen, et kõige tähtsam teadus mind enam ei tunnista, siis tuleb pöörata ringi ja liikuda tulevikku, selg ees. Ma ei vaata enam, mis ees ootab, sest tean, et ees ootab igavik, mida ei saa vältida ega kujundada. Palju targemad inimesed kui mina on otsinud, mis on piiride taga. Inimene ikka otsib, aga varem või hiljem jõuab ta selle piirini, kust enam edasi ei pääse.

Aga mis on piiride taga?

Max Planck (Saksa füüsik, kvantteooria rajaja – toim) ütles, et on olemas piir, mis määrab eksistentsi olemuse. See on üks veider arv, kõige väiksem energia hulk, mis saab universumis olemas olla. Pärast seda ei ole enam miski võimalik. Mina olen jõudnud arusaamisele, et piiriks on inimaju loogiliste arusaamade võimekuse piir. Nagu kiiruspiiranguga autoga – vajuta gaasi, kui palju tahad, kiiremini edasi ei lähe. Nii on ka inimajuga – ära uuri, edasi niikuinii enam ei saa. Jäävad vaid oletused ja esoteerika.

Me kõik enam-vähem teame, mis on pedagoogika, mis on andragoogika, aga me ei tea suurt midagi geragoogikast. Sina oled selle kõigega tegelnud.

Pedagoogika on õpetus, kuidas saab lapsest täiskasvanu. Seda õpetavad täiskasvanud lastele, sest nad on ise lapsed olnud ja teavad, kuidas see käib.

Kui saame täiskasvanuks, lülitatakse meid andragoogilisse süsteemi. Andragoogika on täiskasvanute vastastikuse harimise õpetus, üks täiskasvanu õpetab teist. Ega andragoogika meile eriti meeldi, on veidi häbistav midagi ümber õppida: see tunne, et sa ei kõlba enam sellisena, nagu sa oled. Et ühiskond nõuab, et sa pead olema teistsugune.

Kui me aga astume kolmandasse põlve, kui meil sünnivad lapselapsed, keskmiselt 50aastaselt, siis avastame, et pole enam vanemat põlve, kes suudaks meid õpetada. Inimkonna sotsiaalses ja geneetilises ajaloos pole kogemust nii kaua elada. Siin tulebki mängu mõiste „geragoogika” – iseendale vananemise õpetamine. See on nii nagu alpinismis. Kõigepealt tõuseme mäkke. See on pedagoogika. Siis oleme tipus. See on andragoogika. Mäest allatulek on geragoogika – õpetus sellest, kuidas vana olla.

Suure osa maailma asju, sh viimasel ajal Eesti poliitikas toimuva võib lahti mõtestada kolme põlve teooriaga, nagu sa rääkisid. Et on esimene põlv, noored 25. eluaastani, need, kel lapsi pole; siis teine põlv, kellel on lapsed, nii 25.-50. eluaastani; ja kolmas põlv, kellel on lapselapsed. Et kõik need põlved toimivad elus väga mitmel moel, nende  psüühika on täiesti erinev.

Need on inimese elu demograafilised tsüklid. Nende psüühilistes otsustes on väga suur vahe. Esimene põlv õpib, et targaks saada, ja elab mõtetega tulevikus, unistab, sageli ka ebareaalselt. Esimeses põlves me riskime.

Niipea kui sünnib laps, astutakse teise põlve ja tekib vastutus. Teisele põlvele, 25–50aastastele tundub, et nad on targad, et neil piisab elamiseks tarkust.

Kui lapsed on suureks kasvatatud ja neist omakorda on saanud lapsevanemad, algab kolmas põlv, keskmiselt 50. eluaastast, ja siis saab, ei tea miks, meie aju juhtõpetuseks elutarkus.

Kogu maailma, sh Eestit juhib praegu teine põlv. Teise põlve häda on selles, et nad ei hooli minevikust ega eriti ka tulevikust. Seda on meie poliitikast näha. Me ei võta õppust isegi sellest lühikesest minevikust, mis pärast iseseisvumist on olnud, ja tuleviku piiriks on eelarve vahendite jätkumine. Teine põlv elab olevikus, kujutab ette, et olevik kestab igavesti, lahendab olukordi siin ja praegu. Kui jõuame kolmandasse põlve ja pöörame selja ette, siis on meil õigus sekkuda sõnadega „Minu ajal tehti nii!”. See pole nostalgia, see on kogemuste üldistamise tarkus – elutarkus. Vaid kolmandal põlvel on sellise sünteesimise õigus. Ta vaatleb probleeme nende arengus.

Eelkõige on psüühilised muutused siis ikkagi seotud laste ja lastelaste, mitte vanusega?

On neid, kes riskivad kõrge vanuseni. Lapsi ei ole, ise on juba vanurid, aga riskivad ja elavad ainult endale. Nad ei pea ennast säästma ega ohverdama kellegi teise nimel. Kui lapselapsi ei ole, siis ei ole inimese elu taastootmise kogu missioon täidetud. Missiooniks ei saa olla tahe olla viimase põlve eestlane, vaid ikka soov elu edasi viia. Kuidas seda näha või ära tunda, et missioon on täidetud? Kui vanemad oma lapsi armastavad, siis on egoistlik nõuda, et lapsed ka vanemaid armastaksid. Lapsed peavad vanemailt õppima, kuidas oma lapsi armastada. Kui nad oskavad oma lapsi armastada, tasuvad nad vanemale põlvele selle eest lugupidamise ja austusega. Selle pealt, kuidas lapsed oma lapsi kasvatavad, on näha, kas missioon on täidetud. Minu kooliõpetajast ema nimetas seda vana käia efektiks. Igat masti õpetaja on nagu vana käi. Ta ei lõika ise midagi, aga noad ihub teravaks. Inimene saab olla uhke käia peale, kes ta selliseks ihus. Nii on ka vanemate ja vanavanemate missioonilise põhirolliga.

Minu hea tuttava, kunagise Pärnu muuseumi direktori, nüüdseks lahkunud Omar Volmeri hobi oli indiaani (vist maiade? või inkade? või asteekide?) kultuur. Ta rääkis, et indiaanlaste kogukonda juhtis üheksaliikmeline kogu. Sinna valiti kaks liiget, kellel lapsi polnud, noored, kes esindasid  riskimise mentaliteeti. Neli kohta täitsid teise põlve inimesed, kellel olid lapsed. Kolm kohta said kolmanda põlve inimesed. Kõik otsused langetati kolme põlve konsensuses. Kolme põlve eri nägemustest sünnib tõde. Meie poliitika viga praegu on selles, et me püüame lahendada olukordi nüüd ja praegu. Me ei hooli tulevikust ega arvesta kogemusi.

Kas Eesti viga on selles, et poliitikute seas puudub kolmas põlv?

Neid pole vähe, aga nad ei pääse mõjule mitte kui elutargad, vaid nii, et kuulame selle äti ära, las nostalgitseb, aga arvesse ei võta.

Mis on põlvkondadevahelises suhtluses esmatähtis?

Igasuguse suhtlemise kõige väärtuslikumaks sisuks on hoolimine. Igasugustes seadustes, ka perekonnaseaduses on kirjas, et vanurite ja laste eest tuleb hoolitseda. Aga mis on hoolitsemine? Hoolitsemine on kohtlemine, et söök oleks laual, riie seljas jne. Aga hoolitsemise sees on väärtuslikum osa: hoolimine, mida seadusesse panna ei saa. Ei saa panna seadusesse, et sa pead teisega juttu rääkima, teda mõistma, ära kuulama, andestama. On palju lapsi, kelle eest on halvasti hoolitsetud, nad on vaesest perest, pole süüa saanud ega midagi, aga nad armastavad oma vanemaid, sest neist on hoolitud. On ka palju vanureid, kelle eest on vanadekodus imehästi hoolitsetud, kuid oma sugulaste hoolimisest tunnevad nad puudust. Ka riigiladviku ametkond ei oska inimestest hoolida, peaasi et hoolitsemise seadused oleksid täidetud. Hoolimist ei saa õpetada, see tuleb perekonnasuhetest, kui me aga võtame kasvatusest perekonnasuhted välja, kui me ei suuda määratleda, mis on perekond ja abielu…

Jah, mis vahe on perekonnal ja abielul?

Abielu on kokkuleppe küsimus. Ma lepin kellegagi kokku, et olen temaga abielus ehk teineteist abistavas ja respekteerivas elus. Aga niipea, kui sünnivad lapsed, tekib kolmas, abitu osapool, ja abielust saab perekond. Lapse areng perekonnas peaks olema riiklikult garanteeritud nagu hariduski. Kuigivõrd nii ju ongi, kui on näiteks perevägivald, siis laps võetakse ära. Aga et laps ei kasvaks joodikuks, kui peres on joodik, ei kasvaks vargaks, kui peres on varas… Peaks olema ka kaitse, et ei tekiks sotsiogeenset väärkasvatust, mikrosotsiaalset negatiivsete ilmingute pärilikkust. See on elulaadi pärilikkus, mille negatiivsete ilmingutega – julmus, vägivaldsus, arrogantsus – ei või ühiskond leppida.

Meil kasvatatakse laps seaduskuulekaks kodanikuks, aga kõigi kasvatusseaduste järgi tuleks laps kasvatada eelkõige heaks, õiglaseks ja rahulikuks inimeseks. See toimib riikides, kus on tugev perekultuur. Näiteks islamis peab ema kasvatama tütre tervemaks, kui ta oli ise samas eas, ja isa peab kasvatama poja targemaks, kui ta oli ise samas eas. Tütar peab ema üle elama ja poeg peab isa üle elama. Väga loogiline. Perekond peab olema püha, sest perekond on inimese esimene kasvukeskkond ja seal omandatu määrab tulevikuühiskonna inimlike suhete ja väärtuste vundamendi. Rumalaks jäänud last saab alati järele aidata, aga peres kõveraks kasvanud inimesele ei ole järeleaitamistunde.

Headuskasvatus on väga oluline. Me räägime palju sotsiaalsetest väärtustest – vabadusest ja demokraatiast, elamisväärsest elust –, aga esmatähtis on headus – biofiilia, võime armastada ja sallida kõike, mis sünnib ja sureb, armastus elava vastu, armastus elu vastu.

On siis meie ühiskonnas liiga palju viha ja liiga vähe headust?

Me räägime vihakõnest. See pole õige sõna. Viha on emotsioon. Kõik me vahetevahel vihastame, seda ei saa takistada. Viha läheb üle. Viha pole veel vihkamine. Vihkamine on teadvuse sügav veendumus, et objekt või subjekt tuleb hävitada. Mina ei ole tabanud, et Eestit oleks tabanud totaalne vihkamise laine. Igat sorti valitud või määratud ametnike poliitika on aga rahva vihale ajanud küll. Valesti sõnastamine indutseerib ka valesti mõtlemist. Näib, et on kasulik sisendada, et inimesed on vihkamist täis, ja nii on kerge ka rahva rahulolematust eluoluga tunnistada vihkamisena ohtlikuks tendentsiks.

Ka sallimatus pole vihkamine, vaid on põlgus – ignoreerimine ja distantsi hoidmine. Samuti nagu tolerants pole armastus. See on teise inimese arvestamine sellisena, nagu ta on. Et ma võtan teda sellisena, nagu ta on, ja arvestan, kas ta kujutab endast ohtu. Neist ohtudest on kohustuslik ka rääkida. 

Sa ütlesid, et me ei oska olla vanad ja keegi ei õpeta kah. Kuidas siis ikkagi elada, kui trepiastmed muutuvad üha kõrgemaks ja pastakad peenemaks?

Mehed võivad vananedes taadistuda, aga ei tohi ätistuda. Naised võivad memmestuda, aga ei tohi eidestuda.

Kuidas seda mõista?

Pean väga tähtsaks väärikuse säilitamist igas olukorras. Kõige lihtsam on mõelda nii, et eidestunud naisest ei saa iialgi „gränd-õuld-leedit” ja ätti ei nimeta keegi „gränd-õuld-mäniks”. Vananemine on täis senitundmatuid ohte.

Mäest üles minnakse, nägu ees, alla tullakse, tagumik ees, nagu redelistki, aimates järgmist pulka ja võimalikke ohte. Parimad näited on inglise traditsioonilisest kasvatusest. Kui mees saab 50, teeb ta teatavaks oma pärimiseelistused ehk testamendi alged. Inglased peavad ka normaalseks, et viiekümneselt peab sul olema harrastus. Meiegi peame lõpuks aru saama, et tööd ei tohi armastada. See kõlab eestlasele hullusti, sest eestluse üks alustalasid on, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Tammsaare ajal see kehtis, sest oldi otsesuhtes tööga. Nüüd on inimese ja töö vahel tööandja, töö kui armastuse objekt on tööandja ärihuvides. Meie aga tunnetame, et töö ei armasta enam meid. Harrastus armastab. Kui sa armastad oma roosipeenart, siis tunned, kuidas ta sind vastu armastab. Kui sa armastad oma margikogu, siis vaatad sa teda armastusega ja tunned, et ta armastab sindki. Hobidega on side kahepoolne. Kui sul on harrastus, mis leevendab töiseid probleeme, siis on see teraapiline vahend.

Inglased kingivad 50. sünnipäevaks härrasmehele spinningu või midagi muud harrastuslikku. Väga oluline on ka hommikune tuju, mida tuleb vananedes jälgida rohkem kui varem. Hommikune halb tuju eskaleerub halvaks meeleoluks. Tuju on hetkeline, aga meeleolu on kestev. Halvale meeleolule järgneb stress. Stress iseenesest pole ohtlik, see on organismi püüd taastada hea tuju. Kui me seda ei suuda, siis järgneb depressioon. Vanainimeste depressiooniga tegeldes olen jõudnud arusaamisele, et kõige sagedamini algab see igahommikusest halvast tujust, et õudne, jälle üks tüütu päev tuleb üle elada.

Kuidas vältida hommikust halba tuju?

Juba lapsega on nii, et meeleolu, millega ta õhtul uinub, kinnistub öösel iseloomuks. Kui laps jääb magama vihasena, siis areneb agressiivsus. Kui ta jääb magama nuttes, siis areneb abitus. Magama tuleb heita rahunenuna. Igal õhtul tuleb päev kokku võtta ja teha homseks plaanid. Siis ei ole ka tuju hommikul kehv. Vanade inimestega on samuti. Magama heites peab endale sisendama, et homme on uus tegus päev, ja kergem on seda alustada, kui on mõeldud, millest peale hakata. Hommikuti tuleb ärgata aeglaselt. Kui 10–15 minutit on ärgatud, siis võib silmad lahti teha ja jalad voodist välja lükata.

Hommikune kiirustamine on meeleolu kujunemisele ohtlik. Endast lugu pidav inglise härrasmees ei luba endale hommikust kiirustamist. Ta joob rahulikult kohvi või teed ja loeb värskeid ajalehti. Ärgata tuleb nii palju varem, et polekski vaja kiirustada. Kiirustamise järgmine etapp on paanika – tekib tunne, et ei saa hakkama. Paanika mõjub igas eas halvasti, aga vanemas eas on see lausa ohtlik.

Päeva tuleb pikendada hommiku, mitte öö arvel. Aga internetiajastul me istume öösiti üleval ja hommikuti on kiire. Võib õelalt või isegi dissidentlikult vihjata, et poliitilis-olmelises mikrokliimas on kergem manipuleerida rabelevate, kiirustavate, paanitsevate, peataolekus inimestega.

Kuidas kiirustamise ja paanikaga toime tulla?

Tuleb sundida ennast rahulikuks. Alustada päeva sõnadega, et olen ennegi hakkama saanud, saan edaspidi ka. Selmet peeglisse vaadates ütelda, et jube, kui kole ma olen, pilguta endale silma ja ütle, et pole vigagi. Selle asemel, et ütelda teisele, miks ta täna nii halb välja näeb, naerata ja tee kompliment esimesele ettejuhtuvale olendile või iseendale. Me kardame teha komplimente. Selle asemel, et ennast või teisi innustada, külvame kahtlust. Tuleb innustada, sisendada eneseusku. Ei tohi ise ega lasta teistel endale sisendada, et vanadus on surmaeelne seisund. Vanad on aktiivselt oma pikka elu elavad inimesed. See on inimese elujõu, elamise aktiivsuse ja eluhoiakulise optimismi küsimus. Kasulik on jälgida loojuvat päikest, mida minu juures on väga hõlbus teha. Kui päike läheb looja, kulub kümmekond minutit hetkest, mil ketas puudutab silmapiiri ja kaob. Selle aja  jooksul me kõik, kes meie majas parasjagu on, vaatame päikeseloojangut ja mõtleme kolme kohustuslikku mõtet: kes mulle täna aitäh ütles ehk kellele ma olen täna head teinud; kellele mina täna aitäh ütlesin ehk kas ma ise märkasin headust; ja kas midagi jäi hinge peale, kas on keegi, kelle käest ma pahandust või tüli andeks ei palunud, ära ei leppinud.

Me oleme harjunud mõtlema suurelt, mõtlema aasta kaupa, kuu kaupa, nädala kaupa, tegema aastaplaane ja kokkuvõtteid, aga elamise ühik on päev. Päikesetõusuga see sünnib ja päikeseloojangul sureb. Tähtis on see, kuidas ma selle ajaühiku olen hea inimesena elanud.

Millal on inimene vana, vanadusele alla andnud?

Inimene elab, täites kolme missioonilist tegutsemiskompleksi: enese eest hoolitsemine, parandamine-korrastamine ja loomine. Kui me vananeme, siis me loobume kõigepealt millegi uue tegemisest, loomisest. See on  enesehinnanguline märk lähenevast vanadusest. Kui inimene mõtleb, et pole  mingit uut katust vaja, nii kaua, kui mind on, kestab vana küll, kui ta enam ei soovi väravat ega maailma parandada, siis tähendab see, et vanadus on käes.

Kui inimene ei austa enam ennast, kui ta endale lauda ei kata, õhtuni pidžaamas ringi käib, enese eest enam ei hoolitse, siis on ta kaotanud eneseväärikuse, ja edasi ta vegeteerib. Kui lauda kaetakse vaid külalistele, mitte endale, siis ollaksegi vanadusele alla andnud.

Vanaduses ootab inimest ka see, et ta muutub hajameelseks, kaotab asju, unustab. Kas selle vastu on rohtu?

Näiteks tuleb hakata endaga valjusti rääkima. Me oleme kogu elu kuulanud, mida meile öeldakse, ja arvestame sellega. Selle harjumuse järgi oleme valmis kuulama ka seda, mida me ise endale ütleme või mida endal teha käsime. Me mõtleme kiiremini, kui suudame mõtet taibata, kuid valjusti rääkides taltsutab inimene mõtete tormamist. Ka ei unusta me hõlpsasti suulist kinnitust tegevusele, mis on hajameelsuses tavaline. Kui ollakse öelnud, et panen võtmed nagisse, pole hiljem otsides vaja mõelda mitte võtmetele, vaid sellele, mida öeldi.

Kõik otsivad rahu. Kuidas seda leida?

Elus on väga palju ebameeldivaid asju, nii kogu maailmas kui ka lähiümbruses, mis röövivad rahu. Vanas eas on paljude maailmahädade kohta tark endale sisendada, et see pole minu asi. Lähikonna ütlemisi, intriige, teinekord ka soovitusi kuulates aga endamisi öelda, et see pole minu asi õiendada. Valjusti ei tohi, siis läheb sõjaks. Umbes selline on ka juba Moosese-aegne tarkus: et hing oleks rahul, püüa muuta asju, millega sa toime suudad tulla, ja lepi asjadega, millega sa toime tulla ei suuda. Vonnegut pani sinna juurde veel nõude nende vahel vahet teha. Rahu on leppimises. Lepi sellega, mis on. Mitte oludega, vaid endaga oludes. Säilita eneseväärikus ja püüa olla väärikas teiste silmis. Andestamine, andeks palumine, kokkuleppimine ja äraleppimine – need on igasuguse rahu allikad. Nii lihtne see ongi.

Tõnu Ots

Tõnu Ots, sündinud 6. veebruaril 1941, on eesti psühholoog.

Hariduse sai Tartu ülikoolis.

1977–1986 ilmus ajakirjas Noorus rubriik „Vastab dr. Noormann”, mis käsitles enamasti intiimprobleeme.

1995–2000 Lihula gümnaasiumi direktor.

Elab juba palju aastaid Läänemaal Matsalu külas.