Süda oli varasema ettekujutuse järgi emotsioonide, hinge ja armastuse asupaik. Foto: Enriika Liiv
Eestisse jõudis valentinipäev Soome vahendusel 1980. aastate lõpus ja sai siin sõbrapäeva jooned.
Valentinipäeva hakati tähistama koolides ja lasteaedades: peeti laatu, kleebiti otsa ette südameid, avati valentini-postkontor – saadeti kaarte ja tervitusi sõpradele ja õpetajaile. Enim sõbrakirju saanu on oma rühmas tunnustatud. Vanemad inimesed kingivad ka lilli, kosmeetikat ja majapidamisriistu. Korraldatakse temaatilisi pidusid ja koosviibimisi.
Lääne-Euroopas ja Ameerikas reklaamitakse valentinipäeva kui armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäeva, päev on pühendatud armastusele ja kallimale. Eestis nimetatakse seda pigem sõbrapäevaks, mil peetakse meeles lähedasi inimesi.
Eestis müüakse sõbrapäeval temaatilisi maiustusi ja kingitusi. Kingitakse lilli: traditsiooniline valentinipäeva lill on punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke.
Püha Valentin
Katoliku kirik tunnustab vähemalt kolme Valentini, kes surid 14. veebruaril märtrisurma. Levinuim neist on Rooma kristlik preester, kes laulatas salaja sõdureid, eirates keisri käsku. Legendi järgi saatnud ta enne hukkamist 14. veebruaril 270. aastal armsamale kirja allkirjaga „Sinu Valentin”. Tänini kasutatakse seda väljendit valentinikaartidel.
Väidetavalt tuleneb päev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tava kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Mehed tõmbasid neid kirju sealt loosi korras välja ja asusid kirjutajat jälitama. See kestis 18. sajandini. Kaardid on saanud alguse Orleani Charlesist, kes kirjutas 1415. aastal vangistuses olles oma naisele romantilisi värsse. 16. sajandist levisid värvilisele paberile värviliste tintidega kirjutatud valentinikaardid. Mitmed motiivid ja võtted on tuntud tänini: paberist lõigati välja kujundeid; neile kirjutati salmikesi, mille värsside esitähed moodustasid armsama nime; salmikestes oli osa sõnu asendatud piltidega, nii et moodustus piltmõistatus.
1800. aastate alguses hakkasid levima mustvalged trükikaardid, sest sel ajal polnud tundeid otsesõnu väljendada kombeks. Valentinikaartidest said kunstiteosed, mida ilustati siidi, lillede, kullalehtede ja trükitud/joonistatud Cupidoga, kellest sai valentinipäeva maskott.
Mida mujal tehakse
Valentinikaartidelt vaatavad vastu kogu Euroopa armastussümbolid. Palju kasutatakse südame sümboleid. Punased roosid kui Venuse lemmiklilled ja suurte tunnete sümbol. Pits kui daamide taskuräti ääristaja. Taskurätte kasutati kirglike tunnete väljendamiseks ja selle kaudu oli pits ühtlasi armusõnum. Armusõlmed ehk lihtsalt sõlmed tähistavad tugevat ühendust inimeste vahel. Tuvid kui armastajate sümbol. X kui suudluse sümbol, tuntud keskajast peale. Algselt tõmbasid paberile allkirja asemel X-i need, kes kirjutada ei osanud. Tunnistajate juuresolekul suudles allkirjastaja äsjajoonistud märki. X on ka Kristuse sümbol.
Valentinipäeva tähistamine on laialt levinud Euroopas ja Ameerikas. Armunute pühal saadavad kaarte enamasti naised, mehed kingivad lilli ja šokolaadi. Paari sajandi eest riietusid lapsed Inglismaal kui täiskasvanud ja käisid uste taga valentinisalmikesi laulmas.
Armunuid ülistava valentinipäeva roosamannalikest pidustustest ja igal poeaknal ilutsevaist pitsilistest punastest sametsüdametest tüdinenud kaasata itaallased otsustasid järgmist päeva, 15. veebruari tähistada „üksikute pühana”. Itaalia üksikute ühenduses on umbes 2500 registreerunud liiget, enamik on üle 35aastased, kel on seljataga luhtunud pereelu. Naljapärast loodud ühendus tegeleb nüüd tõsiste probleemidega: kaitseb üksikute õigusi laste kasvatamisel, adopteerimisel, kodusoetusel. Diskrimineerivaks peab üksikute ühendus ka vallaliste kõrgemat prügilõivu, vallalistemaksu ja ühese hotellitoa kõrgemat hinda. Paljud üksikud kinnitavad aga, et see on nende endi valik, mis on neid elus kaugemale aidanud.
Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas