Kärntõbi ründab Läänemaa koeri

Läänemaa loomaarstide sõnul on sügisest saadik suurenenud plahvatuslikult koerte nakatumine rebaste kärntõppe.

Lihulas elav tšau–tšau Bert nakatus suvel, kui aeda tungis kaks noort kährikut. Ühe puhul oli silmaga näha, et see on kärntõves, rääkis Berti perenaine Vanda Birnbaum. Samas peres kasvav taks haigeks ei jäänud, Bert aga küll: muutus rahutuks ja hakkas ennast intensiivselt kratsima. „Varsti olid kintsud paljad, nii et näitusekoerast polnud enam juttugi,” ütles Birnbaum. Pikemakarvalise ja suure koera haigus taganes visalt.

Ravile on kulunud paarsada eurot, sest nakatumise vältimiseks pidi ravi läbi tegema ka teine koer.

Lihula linnatänavalt sai detsembris nakkuse pikakarvaline taks Eedu.

„Arvasin alguses, et keegi on teda kriipinud. Koer lakkus ühte külge, kus olid nagu väikesed punased küünejäljed, aga siis vaatasin, et karv on ka maas. Külje peal oli väike paljas laik,” rääkis Eedu perenaine Karin Saare. Saare sõnul muutus Eedu karvastik hõredamaks ja sabast, mis tavaliselt meenutab täislastis purje, jäi järele rootsuke. Eedu ravi maksis u 50 eurot ja haigus taganes ruttu. „Juba hakkavad sabale purjekarvad tagasi kasvama,” ütles Saare.

„Sügisest saadik on igal nädalal tulnud mõni haigusjuht. Varem oli kärntõbe väga harva,” rääkis Lihula valla volitatud loomaarst Heli Mets.

„Pole ka ime,” ütles Mets ja rääkis, et on oma kandis ise näinud ringi liikumas karvutuid rebaseid ja kährikuid.

Nakatunud on Lihula kandis enamasti õue– ja ketikoerad, kes on olnud haige metsloomaga otsekontaktis, st murdnud maha.

„Oli ka juhtum, kus oli karvutu kährik pugenud magama koerakuuti, kus pärisperemees talle peale sattus,” rääkis Mets.

Et nakatunud rebaste–kährikute karv on hõre, võivadki nad sooja otsides pugeda nii kuuti kui ka puuriida, trepi või vundamendi alla.

Haapsalu loomakliiniku loomaarst Reena Nuiamäe on täheldanud kärntõppe nakatumise kasvu viimasel paaril aastal. „Praegu on olnud iga nädal, vahel iga päev, vahel harvem,” rääkis Nuiamäe.

Kullamaa valla volitatud loomaarst Rita Saviir ütles, et kui varem tuli ette paar kärntõppe nakatunud koera aastas, siis nüüd tuleb paar koera kuus. „Just praegu käidi kahe koeraga süstimas,” ütles Saviir kolmapäeval.
Saviir nentis, et kunagi oli marutaud, nüüd on kärntõbi.

Saviiril on praegu ravi all neli kärntõves koera. Nakatumise kasvu on ta täheldanud viimasel paaril kuul.

Nakkuse võib koer saada ka oma tavapärasel nuuskimisretkel, kui samu radu on enne teda käinud nakatunud metsloom. „Meil on nakatunud ka üks korterikoer,” ütles Saviir.

Nakatumist soodustavad soe sügis ja talv, mil kärntõbe põhjustavad süüdiklestad püsivad väljaspool peremeesorganismi kauem. „Lumega on olukord parem,” ütles Heli Mets.

Metsa sõnul on kärntõbi koerlaste haigus, kasse see eriti ei ohusta.

Arsti poole pöördub koeraomanik tavaliselt siis, kui koer hakkab ennast hullusti kratsima ja kirpu ei leita. „Inimesed on väga teadlikud. Oskavad ise juba arvata, et koeral on kärntõbi,” rääkis Heli Mets.

Reena Nuiamäe sõnul peaks ravi kestma vähemalt kuu aega. Hävitada tuleb haigust põhjustav parasiit ja vajadusel ravida tekkinud naha– vm tervisekahjustusi. „Ravi peaks kestma vähemalt kuu aega,” ütles Nuiamäe.

Ravi hind oleneb koera suurusest, sellest, kui kaugele on haigus arenenud, ja paljust muust. Kui on pisike koer ja valida kõige odavam ravi, saab hakkama kümne euroga. Kui koer on suur ja odavamat varianti mingil põhjusel valida ei saa, võib ravi maksta kuni 80 eurot.

Immuunsust läbipõetud haigus ei anna, sest tegemist on parasiidiga. „Nagu kirp,” ütles Nuiamäe.

Sarkoptoos ehk rebaste kärntõbi

• Haiguse peamine tunnus on väga tugev kihelus, mis algab enamasti peapiirkonnast, küünarnukkidelt ja kõhu alt, s.t vähem karvastelt aladelt, ja levib üsna kiiresti üle terve keha.

• Kui loom ei saa ravi, kaasneb bakteriaalne nahapõletik. Nahale tekivad kärnad ja koorikud, mis omakorda sügelevad.

• Koer sügab end pidevalt ja karv tuleb maha. Pikaaegsel põdemisel tekib spetsiifiline nahapõletiku lõhn, koer muutub apaatseks.

• Diagnoosimiseks võetakse värskest kahjustunud kohast skalpelliga nahakaabe.

• Õigel ajal alustatud adekvaatne ravi tagab täieliku tervenemise üsna kiiresti. Kui aga arsti juurde jõudes on koeral välja arenenud tõsine kaasuv nahapõletik koos karvutuse ja nahamuutustega (koorikud, kärnad, nahapaksendid ja tumenemine) võib minna kuid, et saavutada koera endine kena välimus.

• Raviks kasutatakse turjale tilgutatavaid parasiitide vastaseid preparaate. Et need on retseptiravimid, pole neid mõtet apteeki omal algatusel otsima minna, vaid tuleb pöörduda loomaarsti poole.

• Analoogse kliinilise pildi ja intensiivse sügelusega kulgevad ka teised nahahaigused, nt kirbu– ja toiduallergia, pärmseentest ja bakteritest põhjustatud nahapõletikud jms

• Juhul kui nakkus esineb mitme koeraga majapidamises, tuleb ravida kõiki haigega kontaktis olnud koeri.

• Süüdiklest võib lähikontakti korral (koer voodis) kanduda ka inimesele, aga ei põhjusta kunagi nii tugevat kihelust ega drastilisi nahamuutusi kui koeral. Iseloomulikud on sügelevad punetavad täpid kõhul, käsivartel, seljal. Inimene ravi ei vaja. Koera tervenedes kaovad haigusnähud ka peremehel. Haiguse läbipõdemine ei anna immuunsust, korduv nakatumine on võimalik.