0

Ann Mari Anupõld: üks täitsa vaba päev

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Õhus on tunda sügist. Udulaamad on õhtuti põldudel ja suur suve kiire on möödas. Esimese septembriga kadusid hoobilt ka kõik Läänemaa suvitajad ja inimeste tähelepanu liikus loomadelt lastele. Ka loomaarstile on vahelduseks antud hingamisruumi. Juhtub, et mu kalendris valitseb terve päeva peale tühjus, ning iseenda peremehena tekib kergesti kiusatus hommikuti voodis teist külge keerata ja välismaailma muresid ignoreerida. Õnneks on mu patsiendid aga hoolsad ning valvavad, et ma talveunele ei jääks. Ka näiliselt täiesti vabad päevad algavad kell 6 ja lõpevad keskööl.

Hommikune äratus algab kaubaauto juhiga, kes ravimipakikesi ukse taha poetab. Kindel signaal minu koertele päeva alustada ja nagu põrkepallid mu voodi peal üles-alla karata. Peapõrutusest pääsemiseks veeretan ennast ruttu nende alt minema. Esimese kohvitassi kõrval algab hommikuste kõnede laviin. Paber ja pastakas peavad pidevalt ligi olema, muidu on juba pooled head mõtted uuesti kadunud, enne kui nad mu peas on lõpuni läbi mõeldud. Kõned ulatuvad nõuannete küsimisest visiitide kokkuleppimise ja kaubapakkujateni. Muigan ja katkestan ruttu kõneleja, kes üritab mulle reklaami ja turundust pakkuda. Kui tööd juurde tekitada, pean juba tõsisemalt hakkama enda kloonimisele mõtlema. Üritan meenutada, kui pikalt see lammas Dolly siis nüüd elas. Paar aastat? Rohkem? Igatahes mitte nii kaua, et olla pikas perspektiivis lahendus. Kiikan veel kord aknast välja, üritan ilmastikku hinnata. Hall hallis. Mu esimene tööots on lambad kuskil karjamaal. Viskan standardse suure sülemi tagavarariideid oma ravimikastide otsa. Hunnik ulatub laeni. Esiistmel õunakott ja veepudel mind ootamas. Järgmiseks sõiduvahendiks peab vist tõsisemalt bussi peale mõtlema. Kas mitte kuskil Eestis ei olnud see, kus loomaarst ehitas kiirabiauto ümber mobiilseks loomakliinikuks? Kah mõte.

Kell on üks ja läbitud on ligi 200 kilomeetrit. Lammaste vereproovid on võetud ning Haapsalust laborisse teele saadetud. Ise olen juba otsapidi Sipas loomakliinikust kaupa kokku kraamimas. Osa ravimeid ja kaupa tuleb nii suurtes pakendites ja aeguvad kiiresti, et teinekord on hea omavahel asju jagada või vahetada. See on hea põhjus oma kolleege aeg-ajalt ka näost näkku näha ja mitte ainult nende telefonihäält kuulda. Näha aga loomaarsti visiidile registreerumata on küllaltki keeruline. Nii ka seekord. Kolleegi kohv on ammu jahtunud, enne kui ta lõpuks kahe patsiendi vahelt kiiresti tagatuppa lippab, et kaks sõna juttu rääkida. Napilt jõutakse mulle veel demonstreerida kliiniku uusimat abivahendit, ekstra tugevat forellikahva, millega pidavat hea olema metsikuid kasse puuridest kätte saada. Vähemasti loomaarstide leidlikkusel ei ole piire, ja ilmselt tuleks nii mõnelgi kliendil sellisest tööriistast kasu.

Piirsalu poole sõites on järgmine murelik patsiendiomanik telefoni otsas. Ka tema on sügist õhus märganud. Või siis õigemini tema koduloomad, kes on endale ohtralt õuest külma käest põgenevaid kirpe selga korjanud ja nendega nüüd tuppa kolinud. Diivani peale ja voodisse linade vahele. Lasen korraks külmajudinad üle selja. See jutt võtab vägisi sügelema ja ajab natuke ka naerma. Armastusel loomade vastu on siiski piirid. Kui koduloomad hangivad endale omakorda koduloomad, siis on igasugune sõprus läbi. Kirpe tõrjudes tasub alati meeles pidada, et peale kassi ja koera kirburohu peab ka kõik pesad ja pehmed asjad üle pesema või kirbu aerosooliga üle laskma. Ning siis palvetama.

Pärastlõunal tegelen Piirsalu kliinikus väikeloomadega ning jõuan ka vahepeal oma koolijütsidele, noortele Eesti tõugu hobustele, trennid teha. Päike hakkab juba madalamale jõudma, kui tuleb kõne lihaveisekasvatajalt. Kiikan oma autos asuvad varud üle ja asun Nõva poole teele. Sünniabi ei ole asi, mis kannatab pikalt oodata kannatab. Juba ainuüksi sellepärast, et loom võib ka üllatavalt ise veel poegimisega hakkama saada. Nii ka seekord. Tunnike hiljem juba hämaras üle karjamaa ukerdades selgub, et usin talunik on vasika kätte saanud. Sünnitusest kurnatud veise ja vasika hooldamine osutub Murphy seaduse tõttu aga oodatust keerulisemaks. Vasikas libastub soisel karjamaal ja kukub poriloiku, pea ees. Lehm aga vajub ootamatult hoopis puude vahele ning kiilub sinna kinni. Selgub, et lihaveise sünniabi komplektis peaks peale narkoosipüssi ja ekstra tugevate köite olema alati ka mootorsaag ja tahvel šokolaadi. Viimane kulub masenduses abiliste turgutamiseks.

Üks täiesti vaba tööpäev on taas läbi saanud. Ootan juba huviga hommehommikust ärkamist.

Ann Mari Anupõld,
Piirsalu loomaarst

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz