Vigala jõulud Väike-Rõudes

Mark Soosaare esimene ja viimaseks jäänud mängufilm “Jõulud Vigalas”, mida näidati reede õhtul ETVs ja kordusele tuleb pühapäeva pärastlõunal ETV2s, on suuresti üles võetud Läänemaal.

“Jutt, et Soosaar põletas Väkke-Rõude mõisa maha, on legend,” ütles neljapäeval Veneetsias konverentsil viibinud Mark Soosaar, justkui aimates helistamise põhjust.

Stseen, mida ETV on filmi reklaamides sel nädalal näidanud ja mis kujutab Vigala mõisa põletamist, on üles võetud Läänemaal Väike-Rõudes.

Vigala mõisas ei saanud tulekahju filmida, sest ka tol ajal oli mõisas kool sees, selgitas Soosaar. Otsides kohta, kuhu ehitada Vana-Vigala mõisat kujutav dekoratsioon, leitigi Väike-Rõude mõis. Juba tol ajal oli kahe korrusega kivihoo- ne lagunenud ja katus katki.

Tallinnfilm ehitas põletamisstseeni tarvis hirmkalli, Soosaare mäletamist mööda umbes 60 000 rubla maksnud dekoratsiooni. Selle eest oleks saanud auto osta, võrdles Soosaar. Dekoratsioon toetus mõisa varemeile. Dekoratsioon pidi pandama põlema kella kuue paiku õhtul. Õnnetuseks panid pürotehnikud dekoratsioonile tule otsa, küsimata, kas filmimehed on võtteks valmis. Muidugi nad ei olnud, kaamerate akudki olid laadimata. Dekoratsioon põles 15 minutiga ära ja kõik tuli uuesti üles ehitada. Uus dekoratsioon olevat siiski juba tüki maad odavam.

Film on täis nükkeid nõukogude võimu pihta

Peale Väike-Rõude on Läänemaal olnud teisigi võttekohti. Matsalu mõisa keldris filmiti inimesi, keda mõisas kinni peeti. Soosaare talu Hanila vallas kujutas peategelase Bernhard Laipmani kodu.

Haapsalu raudteejaam pidi kujutama Vigala jaama (kuigi Vigalas pole kunagi laiarööpmelist raudteed olnud). Haapsallu toodi vana rong Kaliningradist. Rongi üks vagun ehitati kindral Bezobrazovi lõunasöögi ülesvõtteks ümber.

Soosaar meenutas, et kutsus karistussalkade juhi kindral Bezobrazovi rolli Kesktelevisiooni diktori Viktor Balaðovi, kes igal õhtul saates Vremja uudiseid luges.

Iroonia seisis selles, et kui tavaliselt luges Balaðov Vremjas partei ja valitsuse uudiseid (ot imeni tsentraljnovo komiteta), siis sama hääl teatab nüüd mässajaile mõistetud surmanuhtlusest: “Ot imperatora vserossiiskoi”.

Haapsalu lapsed mängisid raudteejaamas tsaariaegseid lapsi, kes kamandati välja kindralit tervitama. See oli viide nõukogudeaegsele kombele, et kõrgeid parteilasi pidid tervitama rahvariides lapsed, olgu väljas kui tahes kõva pakane.

“Tsaariajal aeti saksa lapsed välja, meie tegime ajalugu natuke ringi ja panime lastele Muhu rahvariided selga,” ütles Soosaar. “Et tõmmata paralleeli Karl Vainoga.”

Soosaare sõnul vihjavad need detailid, et selles riigis ei ole midagi muutunud. Nükkeid tollase aja kohta on teisigi, neid aga ei pruugi inimesed tänapäeval enam märgata. Näiteks kui mehed keldris räägivad Romanovite dünastiast, mis kestab veel 300 aastat, on see vihje tollasele Leningradi oblastikomitee esimesele sekretärile Romanovile.

Filmis kasutati ka Kiltsi lennuvälja sõdureid. Nad mängisid oma punaväe mundris tsaariarmee sõdureid – munder polnudki eriti muutunud. Ainult nööpidel oli kahe peaga kulli asemel viisnurk, aga seda detaili kaamera ei näidanud.

Eesti ajal kangelased, nüüd kahtlaselt punased

Muinsuskaitsespetsialist Tõnis Padu otsis välja 1933. aasta 10. mai Lääne Elu, mis kirjutab rittmeister Sieversist, kelle käsul tapeti 1905 sadu inimesi ja kes lasi piitsutada “Eesti talupoja ihule lugematul arvul verepisaraid”.

Sievers elas alguses Tartus, aga seal ei jõudnud punane värv tema ukseesiselt kuivada, kirjutas Lääne Elu. Nii koliski Sievers Haapsallu Sadama tänavale, kuid sealgi võõbati ööl pärast jüriöö aktust tema majaesine, sein ja trepp punase värviga ja seinale maaliti “Weri!”, “Weri!”.

Sõjaeelse Eesti ajal olid 1905. aasta mehed kangelased, nüüd on nad saanud pisut negatiivse värvinguga “punasteks”, võrdles Padu suhtumise muutumist.

Sievers elas Sadama tänaval ja tema maja kõrvale pani linn püsti Bernhard Laipmani ausamba. Ajaloolane Kalev Jaago rääkis Padule legendi, et kui Sievers surnud, jäänud tema kirstu vedanud hobune Laipmani samba juures seisma ega tahtnud edasi minna.

Soosaare sõnul sai ta filmi tehes rääkida kahe mehega, kes veel mäletasid 1905. aastat Vigalas. Üks oli Anton Kivi ja teine Jaan Limberg Veliselt, kes oli pealt näinud mahalaskmist.

“Jõulud Vigalas” jõudis kinodesse 1981. aasta alguses. Filmi sai vaid kolm nädalat mängida, siis ta keelati.

Mängufilm jutustab 1905. aasta sündmustest Vigalas. Kui talupojad hakkavad liiga suure rendimaksu pärast mõisnik Uexkülli vastu mässama, saabub kindral Bezobrazov neid karistama. Talumees ja muusikaõpetaja Bernhard Laipman (kunstnik Ants Laikmaa vend) ei lase ennast peksmisega alandada ja otsustab vaba mehena surra mahalaskmisel.

Näitlejate kõrval kasutas Soosaar hulka kultuuritegelasi: filmis mängivad Jüri Arrak, Ain Kaalep, Jaak Kaplinski, Linnar Priimägi.