„Kas sõidad sel nädalavahetusel Tartusse bussi või rongiga?“ küsib Aadu Peedult õhinaga. Viimane vaatab imestusega ja pomiseb, et ta ei sõida nädalavahetusel Tartusse. Aadu pöörab solvunult selja: „Oled ikka mühkam, eile kah ei tahtnud mu küsimusele vastata.“ Peedu on hämmelduses: „Ma ei mõista, mida ma vastama pean? Ma ei saa mingil juhul sel nädalavahetusel Tartusse minna. Rääkisime sellest ju eile pikalt, miks sa uuesti küsid? Võib-olla järgmisel kuul saab, siis arutame," kirjutab rahandusministeeriumi finantspoliitika ja välissuhete asekantsler Märten Ross (pildil).
Küsimuseks vormistatud sõnadel võib olla sisu või siis ka mitte. Kõik sõltub kontekstist. Umbes kaks kuud tagasi andis Eesti lähiaastate eelarvele Euroopa Komisjon esialgse hinnangu, mis ka meie avalikkuses tähelepanu pälvis. Selle põhisisu oli lühidalt, et eelarve maksutulude ja riigi poolt tehtavate kulude plaanid vastavad ainult napilt kokkulepitud tasakaalureeglitele. Avalikkuses tekkis seepeale kogunisti väike arutelu, kas riigieelarve pole mitte liiga palju kulusid lubav ning kas nüüd on kavas kärpeplaan.
Hinnangu ja reeglite üle saab arutleda, kuid tolle analüüsi kontekstis tekib ainult üks loogiline järeldus – Eesti riik ei tohiks lähiajal täiendavaid eelarvelisi kulusid laenuvõtmise abil teha. See ei ütle, et Eesti riik laenu üldse ei võta. Nagu komisjoni hinnang, üritab ka riigi eelarvestrateegia vaadelda tulusid ja kulusid üle majandustsükli. Käesoleva aasta majandusolukorras tähendab see, et reeglitesse valatud hea majanduspoliitikaga pole vastuolus selleks aastaks plaanitud väike, umbes 100 miljoni euro suurune defitsiit, mis tuleb kuidagi ikkagi ka rahaliselt katta.
Rahastamisvajaduse katmiseks on mitu võimalust ja seega saab siinkohal küsida, kas seda teha reservide arvelt või võlga võttes. Näiteks selle aasta eelarve seletuskirjas tõdeti sellele küsimusele vastuseks, et negatiivse rahavoo katmiseks piisab ka reservidest. Kui veel täpsemaks mindi, hindasid riigi rahanduse eest vastutavad eksperdid Eesti riigile soodsaimaks käitumisjuhiseks katta defitsiit esialgu osaliselt reservidest ning vajadusel teatud ulatuses ka laenu võtmisega. Soodsaim variant viimaseks oli otselaenamine Euroopa Investeerimispangalt ja vastavad sammud said astutud juba eelmise aasta lõpul. Too laenuvõtmise raami kokkuleppe teade tekitas ainult õrna väreluse majandusuudiste veeklaasis. Kuid tulles tagasi võlakirjade juurde – tõepoolest, isegi kui vastus oli „ei“, polnud tänavuse aasta defitsiidi rahastamise kontekstis sisutu küsimus, kas selleks otstarbeks võtta laenu ja kui, siis kas selleks kasutada ühe instrumendina riigi võlakirjade emiteerimist. Otse vastupidi.
Kuid see ei ütle ju midagi selle kohta, kas sarnane küsimus võlakirjade emiteerimise mõttekusest omaks sisu mingis teises kontekstis või kõlaks ta seal vaid mõttetu sõnakolinana. Eelmisel nädalal teavitas Euroopa Keskpank, et hakkab euroala terviklike rahaolude edasiseks lõdvendamiseks ostma turult riiklikke võlakirju. Seda seniks, kuni euroala inimeste ootused igapäevaste kaupade ja teenuste hindade kasvu osas enam alanemiskursil pole.
Nii kui need sõnad avalikkuses kõlasid, kerkis poolreflektoorselt taas üles küsimus Eesti riigi võlakirja emiteerimisest. Mis polnud ju üllatus. Ainult et see ise ei anna ju küsimusele veel sisu. Et rahaliidu keskpangad turult kellegi käest riikide võlakirju ära soovivad osta, ei muuda ju eeltoodud hinnangut Eesti eelarve tuludele ja kuludele. Järelikult ei muuda see ju ka hinnangut vajadusele rahastada riigi kulusid laenuvõtmisega.
Veel enam, keskpank tegi oma teavituses puust ja punaseks, et ostuprogrammi eesmärk pole vähemalgi määral motiveerida mõnda valitsust lisalaenu võtma ja eelarvereeglitele vilistama. Eesmärk on suunatud hoopis mujale: meelitada inimesi riigivõlga ära müüma ning keskpanga käest saadud raha eest kas poodi minema või mõnda erasektori riskantsemasse äriprojekti raha paigutama. Nii et investorite käes võiks olla hoopis vähem riigivõlga kui enne!
Ka ei ole ühisraha tervikut hõlmava programmi sisu see, et mingi euroala osa sellest erilist eelist või kasu saaks. Ühistel rahaturgudel võib juhtuda vabalt, et Belgia võlakirja müüjaks osutub hoopis Hollandi pensionifond, kes seejärel raha hoopis Austria suusakuurordi aktsiatesse paigutab. Või mõnda Eesti start-upi kapitali? Veel enam, ta võib selle ka üldse euroalast välja investeerida, millel võib omakorda olla mõju euro vahetuskursile. Variante on igasuguseid, kuid programmi eesmärk on ikkagi euroala üldisi rahaolusid leevendada. Eesti inimesele võib see kõige praktilisemal kujul välja paista näiteks selles, et odavneda võivad tema eluasemelaenude intressikulud. Need mõjukanalid on ebakindlad ning tulemust saab huviga lähiajal jälgida.
Kuid tulles jälle Eesti majanduspoliitika juurde: need on kõik intrigeerivad teemad, kuid ükski ei anna sisu küsimusele, kas Eesti riik võiks nüüd järsku eelarvekavad prügikasti visata ja võlga võtma hakata. Keskpanga võlakirjade ostuprogramm üksi ei sisalda olulist uut infot, mis lubaks midagi mõistlikku vastata sõnadereale „Kas Eesti hakkab nüüd võlakirju emiteerima?“. Selles uudises üksi pole mingit infot majanduse kasvuväljavaadete, maksutulude ja kulude tekkimise või ka eelarve pikemaajalise tasakaalu kohta. Ainult sedalaadi info lisamine võiks muuta suvalise sõnaderea antud kontekstis arusaadavaks küsimuseks.
Teine võimalus seda sisutut võlakirjaküsimust sisustada oleks oletada, et võlakirjade ostuprogramm võib muuta turul laenuandmise tingimusi ebaühtlaselt ja varasema kalkulatsioon laenuvõtmise meetodi kohta võiks nüüd ümber rehkendada. Äkki olekski mõistlikum nüüd otselaenamise asemel ikkagi tururahastamise poole vaadata? Võimalik. Sellel tuleb muidugi silm peal hoida, kuid tulemus pole kuidagi automaatne. Kui riiklike võlakirjade ostuprogramm üldiselt selle riskiklassi hinda rahaturul vähendab, kajastub see mingil moel ka ilmselt otselaenamise tingimustes. Kui mõlemad muutuvad ligikaudu samavõrra, ei muuda järelikult ostuprogramm ka antud võrrandis midagi.
Paradoksaalselt võib Euroopa Keskpanga võlakirjaprogramm teatud tingimustel Eesti riigi vajadust võlga võtta hoopis vähendada. Seda juhul, kui nende sammude üldist majandusolukorda elavdav mõju saab niipalju ilmseks, et majanduskasv kiireneb, Eesti eksport paraneb ning maksutulud laekuvad ennustatust paremini. Siis on ka meie eelarve tsükliline olukord ennustatust parem ning defitsiidi õigustatus väiksem.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et küsimust küsimise pärast küsides ei pruugi sellele mingit mõistlikku vastust saada. Sest küsimus ei sisaldagi piisavalt infot. Võlakirjadest on mõttekas rääkida vaid üldise eelarvestrateegia kontekstis. Mida Euroopa Keskpank oma võlakirjaprogrammiga teeb või ei tee, on sellega vähe otseselt pistmist.
Märten Ross, rahandusministeeriumi finantspoliitika ja välissuhete asekantsler