Mida arvata sellest, et eile tuli Ridala kooli 16aastane koolipoiss, kaasas püstol ja nuga, mis osutusid hiljem küll mänguasjadeks? Alles kolm nädalat tagasi oleks see pannud õlgu kehitama ja pälvinuks ehk paar rida politseikroonikas, aga võib-olla poleks see lugu politseisse jõudnudki.
Pärast Viljandis juhtunut on seda sorti asjad omandanud hoopis teise, palju tõsisema varjundi. Pärast Viljandit ei ole sellised asjad enam naljakad, need on rumalad ja isegi ohtlikud.
Aastaid tagasi, kui väga tihti tehti pommiähvardusi, leppis ajakirjandus kokku, et vaikib need maha. Ei kirjuta, ei näita, ei räägi, sest paljud ähvardajad nautisid oma telefonikõnele järgnenud meediakära. Kas sellepärast või kasvati sellest mängust lihtsalt välja, aga pommiähvardused on nüüd väga harvad ja erakordsed.
Kas sedasama loogikat kasutades võiks ajakirjandus vaikida ka kaasa võetud mängupüstoleist, nugadest jt hiljem „relvataoliseks esemeks” osutunud asjadega vehkimisest? Poleks ehk vaja isegi mitte politseid tülitada, vaid klaarida asjad isekeskis?
Selline seisukoht on siiski sobimatu. Esiteks, kes julgeb võtta vastutust otsustada, kas „relvataoline ese” on mänguasi või päris.
Niisiis, igal juhul reageerida, kiiresti ja otsustavalt, nagu tegi seda Haapsalu politsei.
Sellega, mis pärast politsei lahkumist koolis juhtus, toimetus päris täpselt kursis ei ole, aga juttude kohaselt olevat üksjagu ärevust olnud. Kõneldi, et püstol oli mulaaž, aga nuga olnud „päris”, ogadega koguni.
Nii need jutud kerivad, kui ei ole küllalt informatsiooni. Hirmul on teatavasti suured silmad. Toimetus ei tea, kas politsei teavitas kohe kooli, et poisiga kaasas olnud asjad polnud „päris”. Kas õpetajad teavitasid ja rahustasid lapsi küllaldaselt?
Sääraste juhtumite korral ei tohi infot kinni hoida, sest sotsiaalmeedia suud ei saa sulgeda, teadmatus aga võib sünnitada hulle kuulujutte ja teha palju pahandust.