Sohvi Viik-Kalluste näitus Haapsalu linnagaleriis tõukub emaduse dihhotoomiast, ühendades ilusa ja helge painava rutiiniga.
Pealkiri „Pooldumine” väljendab täpselt seda, mida vaataja kunstisaalist leiab: emaduse anatoomiat. Sest mis see emadus muud on kui (keha) pooldumine.
Sohvi Viik-Kalluste viies isikunäitus jõudis Haapsallu Telliskivi loomelinnaku galeriist, kus see oli väljas kevadel. Seesama, aga väikese vahega. Telliskivis ei saanud kunstnik ruumi kitsuse pärast tõmmata põrandale peenikest neoonroosat joont, mis juhib vaatajat emaduse labürindis Ariadne lõngana.
Haapsalus sai. Installatsioon on kolinud seinalt põrandale ja näitus täidab kogu ruumi, pungub ning paisub seal toore jõuga nagu loode emakas. Haapsalu väljapanek tundub Tallinna omast terviklikum, terviklik nagu emadus, mis ometi kätkeb endas vastandlikke, isegi üksteist välistavaid tundeid.
Neoonroosa siksak juhib vaataja galerii lõppu. Kunstnik on loori mähitud madonnaliku naisefiguuri nöörinud kinni nagu paki ja tõmmanud talle kõige krooniks veel kuldse köie kaela
