Kui keegi Haapsalu raamatukoguhoidja Anni Kaasiku käest küsib, mida head ta viimasel ajal on lugenud, siis vastab ta esimese ropsuga, et ei midagi. Mis on sulaselge vale.
Lugema õppis Kaasik viie-kuueselt ja sellest ajast peale pole ta raamatut käest saanud. Enne seda pidi ema talle õhtu-õhtult ette lugema „Savipoti-Tobi soovikaevu” ja hoidku jumal selle eest, et ükski sõna valesti oleks läinud. Lapsel oli raamat peas ja mingit tekstitäpsust võiks siiski eeldada.
Teismelisena luges ta läbi Knut Hamsuni „Maa õnnistuse” ja Tammsaare „Tõe ja õiguse” – esimese hooga kaks esimest osa, et siis vaheldumisi Harry Potteri ja Remarque’i kallale söösta. Nii et lugenud ta on, aga läheb ju meelest maha. „See on nii raske, kui keegi küsib midagi head,” ütleb Kaasik. Aga küsitakse, alailma küsivad. Tema kui raamatukoguhoidja käest.
Nii koostabki Kaasik nimekirju. Loetud raamatute nimekirju ja lugemata raamatute ni
