Valitsusliidu poliitikud on viimastel päevadel kergitanud saladuskatet sellelt, mis kõik hakkab juhtuma Eesti haridusmaastikul. Kindlasti on tervitatav sõnum, et tasuta kõrgharidus peab jääma. Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud põhimõtte eest, et igal noorel, sõltumata tema pere majanduslikult olukorrast või elukohast, peab olema võimalus omandada tasuta kõrgharidus.
Igal mündil on teatavasti kaks poolt ja praegu on teine pool varju jäänud. Äärmiselt murelikuks teevad signaalid, mis viitavad maakoolide sulgemise plaanile. Kõlanud väited, et koolid peaksid olema igal tasandil suuremad ja neid peaks olema oluliselt vähem, tähendavad suure tõenäosusega seda, et riigipoolsete rahastamispõhimõtete muudatuste toel on kavas kinni panna paljud maakoolid. Tegu on väga ohtliku plaaniga.
Viimase 14 aasta jooksul on väljaspool Harjumaad ja Tartu linna suletud või vähemalt ühe kooliastme võrra kärbitud 114 kooli. Seetõttu on tuhanded noored pidanud liikuma oma kodust kaugemale. See on määranud mitmed Eesti piirkonnad hääbumisele. Minu hinnangul on suletud või kärbitud koolide arv juba ammu ületanud taluvuse piiri.
Regionaalministri ametis tajusin eriti selgelt, et just väiksemates piirkondades kannab kool ka kogukonna katuse rolli. Kui lõhkuda ära katus, siis ei ole vaja enam kaua oodata, et aastaringse asulana hääbub ka alevik või küla – selliseid näiteid on üle Eesti valusalt palju. Lendu lastud laused, et koolivõrku tuleb üha rohkem kokku tõmmata ei saa seega olla eesmärgiks. See viib järgmise klotsi kukkumiseni.
Reformid on muutuvas maailmas vajalikud, kuid maakoolide järjepidev väljasuretamine ei tohi saada Eesti hariduse kitsaskohtade päästerõngaks. See võtab paljudelt maal elavatel inimestelt ära viimase usu oma riiki.
Hariduses ei peitu õnn üha suuremates koolides ega õppeasutuste linnadesse koondumises. Lapsed tahavad käia väiksemates koolides, õpetajad tahavad õpetada väiksemaid klasse ja inimesed soovivad aina rohkem elada rahulikumas kogukonnas.
Küsimus ei ole rahas, seda kipub puudu olema ka siis, kui veel sadakond kooli kinni panna või neid kärpida. Küsimus ei saa olla ka õppekvaliteedis – meil on piisavalt näiteid suurepäraste tulemustega väikestest maakoolidest. Küsimus on soovimatuses tegeleda sellega, et mida riik saaks teha selleks, et koolid jääksid väiksematesse kohtadesse alles. Tasuta kõrgharidus ja arenev koolivõrk maapiirkondades on ühe väärtusliku mündi kaks külge.
Toon mõned positiivsed näited. Nimelt rahastab riik Kihnu, Ruhnu ja Vormsi koole väikesaarte erandi raames. Sõltumata õpilaste arvust on riik andnud igal õppeaastal kogukondadele selge sõnumi koolipidamise toetamise kohta, sest kool on asendamatu tähtsusega. Taoline suhtumine peaks jõudma ka Mandri-Eesti või suursaarte kaugematesse piirkondadesse.
Õige samm oli ka algkoolide meede, kus riik eraldab igal aastal üle kahe miljoni euro kuueklassiliste koolide toetamiseks, kui seal on vähemalt 20 õpilast. Sarnaseid erisusi ja piirkonnaga arvestavaid lahendusi peame kaaluma veel enam ka põhikoolide, gümnaasiumite ja kutsekoolide rahastamise puhul. Nii väikesaarte koolide rahastusmudel kui algkoolide meede näitavad, et kui on tahtmist, siis saame läheneda väga nutikalt, unustamata ühtegi piirkonda.
Madis Kallas, riigikogu liige, SDE
