Väga sageli nimetatakse sündmusi ajaloolisteks, aga vaid vähesed neist peavad ajaproovile ka tegelikult vastu.
Augusti lõpus 1994 toimus tõesti ajalooline sündmus – Eestist lahkusid lõplikult viimased Vene Föderatsiooni väed.
30. augustil 1994 kirjutas Päevaleht loos „Viimane Vene sõjamasin lahkub Eestist täna“, et päev varem sõitis minema viimane Eestist lahkuv raudtee-ešelon Vene sõjaväe varaga. Kloogalt teele asunud rong koosnes 55 vagunist, neist 20 olid kinnised transportvagunid, 33 lahtised platvormvagunid ja kaks reisivagunid. Ešelonis oli Venemaa 144. motolaskurdiviisi tehnika ja vara, samuti mõningad Vene sõjaväelaste isiklikud autod. Üle 2000 tonni kaaluv ešelon tuli Kloogalt Tallinna toimetada kahe veduriga.
raudtee jaamas käis varastatud sõiduautode laadimine kaubavagunitesse, korralikud sõjaväe väikesed gasikud jäeti maha, peale laaditi ziguleid, osa gazikuid oli tollase pateimaja hoovi toodud kellegi poolt, lennuväljal vedelesid korralikud kütuseveo Kamazid, 150 hj tanki mootorid ja muud korralikku kraami, mis laiali tassiti
Eesti ühiskonna probleem on, et ei suudeta ausalt ja teadus- ja faktipõhiselt asju analüüsida, seda ka tagantjärgi. Ka kõige suuremad nõukogude võimu kaasajooksjad on nüüd suurimad vabadusvõitlejad ja Eesti patrioodid. Tegelikkuses on rahvuslus, isamaa ja eesti keel tähtis paar korda aastas, et saaks ennast näidata, ülejäänud ajal ei huvita need suurt kedagi. Seda nii poliitikas või tavaelus ning neid, kes sellega tegelevad aasta ringi, süüdistatakse pigem äärmuses. Ilusate sõnade asemel on vaja reaalseid tegusid. Kokkuvõttes ka selles teemas tehti vigu ja valesid asju ning aus oleks seda ka tunnistada, mitte kiita ülevoolavalt tehtud vigu. Sõjaväepensionärid, Paldiski tuumajäätmete hoidla, jääkreostused jne… Loe rohkem »