Jüri-Ruut Kangur
üleriigiliste Haapsalu keelpillikursuste korraldaja 1995–2005
Pühapäeva, 21. juuli õhtul kell 19 kõlab Haapsalu toomkirikus keelpillimuusika, et tähistada festivali Viiulimängud 30 aasta juubelit ning avaldada austust festivali asutajale ja kunstilisele juhile professor Tõnu Reimannile (1947–2016).
Omaaegse tippfestivali vaimu ja hõngu saab Haapsalus kogeda juba viiendat korda – sarnased kontserdid olid ka 2017.–2019. ja 2022 suvel. Tasuta kontserdiga märgime ka Haapsalu linna 745. sünnipäeva.
Keelpillifestival Viiulimängud sai 30 aastat tagasi alguse Haapsalu linnavalitsuse tollase kultuurinõuniku Piret Hallik-Sassi algatusel. Haapsalu kui kultuurilinna maine loomiseks alustati uute kvaliteetsete kultuurisündmustega ja seoti linnaga kultuuriinimesi. Viiuldajast õe kaudu sai Hallik-Sass Reimanni kontaktid ja pakkus talle Haapsalus festivali korraldamist. Reimann oli nõus. Nime Viiulimängud pakkus Hallik-Sass.
Aasta hiljem liideti festivaliga keelpilli- ja orkestrikursus, et spetsiifilisel muusikal oleks ka kindel ja suur huviliste baas ning et kvaliteetsed kontserdid jõuaksid rohkema publikuni. Üleriigiline keelpillimängijate suvekursus jäi Jüri-Ruut Kanguri vedada. Hiljem juhtis seda praegune ERSO direktor Kristjan Hallik, kes oma esimesed suuremad korraldajakogemused sai just Haapsalu kursustel.
Viiulimängudega samal, 1994. aasta suvel sai alguse ka Haapsalu vanamuusikafestival. Toona oli Eesti festivalimaastik praegusest palju hõredam, Haapsalu festivalid olid ühed esimesed.
Viiulimängud toimusid tavaliselt juuli viimasel või eelviimasel nädalal. Kui esimestel aastatel piirduti mõne kontserdiga, siis peagi kasvas festival viie-kuuepäevaseks ja kümne kontserdiga suurfestivaliks. Festivali ava- ja lõppkontsert olid traditsiooniliselt toomkirikus, muude kontserdipaikadena kasutati linnagaleriid, Uuemõisa valget saali, väikest linnust, kuursaali, hiljem ka Wiedemanni gümnaasiumi aulat, Okase muuseumi jt.
Suvekursuste orkestri lõppkontsert oli Wiedemanni spordihoones. Kontserdid jõudsid ka Haapsalust väljapoole, näiteks Ridala ja Nissi kirikusse, samuti Pärnusse ja Tallinna.
Reimann vedas festivali talle omasel rahulikul ja kindlal moel, et tekiks terviklik kava. Samas oli korraldamises ja festivali programmis alati kirge ja ambitsiooni, suurt plaani ja visiooni, intelligentset läbimõeldust ja kaalutletust, millest festivali Reimanni-järgsetel vedajatel ehk puudu jäi.
Eks sel ajal korraldati festivale hoopis teistmoodi – polnud internetti ja mobiiltelefon oli oluliseks tarbeesemeks alles kujunemas, moodne vahend oli faksimasin. Reimann organiseeris esinejaskonda ja kursuste õpetajaid peamiselt telefoni teel, leppides nendega kokku aja, kavad ja muud detailid. Tundub, et võrreldes praeguse üle reguleeritud info- ja kontrollide ajastuga oli tollal korraldada hoopis lihtsam, vahetum ja pingevabam, ka inimeste vastutustunne oli tugevam. Toona oli kogu ühiskonnas positiivne vaimsus, entusiasm ja vabadus, mida kahjuks praegu väga enam ei kohta.
Rahaliselt polnud festivali lihtne korraldada ning mida suuremaks kasvasid mahud, osalejate ja kontsertide arv, seda keerulisem see oli. Reimann ütles Viiulimängude ajal ikka, et meil on väiksed honorarid, aga suured elamused. Tema tutvused, sõbralik hoiak ja head läbirääkimisoskused tagasid selle, et Haapsallu tulid paljud meie ja maailma tippmuusikuid sümboolse tasu eest.
Rõhk keelpillidel
Koos kursusega kujunesid Viiulimängud Eesti muusikaelus klassikalise muusika tippsündmusteks, kus peamine rõhk oli keelpillidel ning kus esinesid paljud Eesti ja ka maailma tippmuusikud. Mõnekümne osalejaga alustanud keelpillikursuste osalejaskond kasvas peagi üle saja ja tippaastatel isegi üle 120 – see oli selle aja suurim muusikakursus Eestis. Paljud endised kursuslased on nüüdsed profimuusikud, orkestrandid, solistid ja pedagoogid.
Festivali üks oluline traditsioon oli Reimanni algatusel ja dirigeerimisel toimunud noorte solistide kontsert kuursaalis, kus paljud keelpilliõpilased said tänuväärse ja tihti esimese võimaluse soleerida orkestri ees. Nüüdseks on enamikust neist saanud professionaalsed muusikud, kes esinevad aktiivselt solistina ja kammermuusikuna ning on tööl Eesti ja välismaa tipporkestrites.
Professor Reimann vedas festivali pühendunult 14 aastat. Viiulimängude kõrge kunstiline tase oli just tema teene ja festivali kava oli tal alati huvitav, mitmekesine, targalt koostatud ja hoolikalt läbi mõeldud. Tihti jäi festivalikontsertidel puudu toolidest, sest publiku enamiku moodustasid suvekursuslased, kuid alati leidus ka kohalikku kultuurihuvilist publikut ja kuulajaid tuli üle Eesti. Viiulimängude vaimsus ja positiivne hingus oli teada-tuntud ja huvitavast kontsertprogrammist taheti ikka osa saada.
Tuntud esinejad
Festivali keskmes oli keelpillimuusika oma eri žanrite ja koosseisudega sooloviiulist kvarteti, seksteti ja oktetini. Oluline osa oli ka orkestrimuusikal – üles astusid nii kammerorkestrid kui ka enam kui sajaliikmeline suvekursuste sümfooniaorkester.
Festival andis tänuväärse esinemisvõimaluse paljudele meie tippkeelpillimängijatele, aga ka lauljatele, organistidele, pianistidele ja teistele interpreetidele. Maailma tippudest astusid Viiulimängudel üles Sergei Stadler, Nicolas Chumachenco, Vitali Samkharadze, Roland Bentz, Miroslav Roussine, Daniel Raiskin, Yosif Feigelson jt. Meie tippudest Rolf Uusväli, Matti Reimann, Kalle Randalu, Peep Lassmann, Andrus Haav, Mari Järvi, Toivo Peäske, Pille Lill, Aile Asszonyi, Mati Turi, Tiit Kikas, Harry Traksmann, Sofia Joons, Lasse Joamets, Silver Ainomäe, Marius Järvi, Henry-David Varema, Heiki Mätlik, Juhan Tralla ja paljud teised. Samuti meie ja välismaa kammeransamblid.
Kursuste õppejõududena tegutsesid meie seast lahkunud Reimann, Elar Kuiv, Ivi Tivik, Peep Tõldsepp ning praegused tegevad kogenud keelpillipedagoogid Arvo Leibur, Urmas Vulp, Teet Järvi, Tiiu Peäske, Arvo Haasma, Andres Leivategija, Eva Punder, Sigrid Kuulmann-Martin, Taimi Kopli, Merje Roomere jt, kellest mitmed esinesid ka festivalil.
Suvekursuste orkestrist kasvas välja praegune ÜENSO orkester, mis varem kandis nime Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester. Kursuste orkestrit dirigeeris kümme aastat Jüri-Ruut Kangur, hiljem Mikk Murdvee, Kaspar Mänd ja Villem Peäske.
Eredaid esitusi oli festivalil palju – erakordsetena meenuvad näiteks Villa-Lobose rütmikas ja põnev „Bachianas Brasileiras“ sopran Aile Asszonyi ja tšellookteti esituses, Ligeti Tšellosonaadi hiilgav esitus Teet Järvilt, stiilne peamiselt briti muusika kava Arvo Leiburi soleerimisel festivali lõppkontserdil, Vivaldi „Aastaaegade“ esitus Urmas Vulbi soleerimisel, Pärdi „Tabula rasa“ Andrus ja Ruth Haava esituses, Bartóki „Rumeenia tantsud“ Elar Kuiva juhtimisel jpm. Festivalil sai kuulda palju väga head muusikat väga heas esituses. Oodatud oli tšellogala, kus soleerisid peamiselt meie noorema põlvkonna tšellistid.
Festivali esinejad olid enamasti ka kursuste õppejõud ja nii said pilliõpilased oma pedagooge ka kontsertidel kuulata. Samas tähendas see õppejõududele väga tihedat ajakava, sest osal neist oli päevas üle 10 pillitunni, sealhulgas enne ja pärast orkestriproovi, vahel isegi enne hommikusööki (kursuslastel oli iga päev üks pillitund, kaks orkestriproovi, lisaks harjutamise aeg ja õhtuti kontsertide külastus), ning harjutada tuli ka oma soolo- ja kammermuusika etteasteid, milleks leiti aega tihti alles keskööl või isegi pärast seda.
Aeg olid teine ja entusiasm väga suur. Tänapäeval professionaalsete muusikutega selline ajagraafik tippfestivalidel kõne alla ei tuleks, aga tollal ei virisenud keegi. Oli kuidagi inspireeriv ja rõõmus õhkkond ning Viiulimängude vaimsus andis hoogu kogu selle tiheda töönädalaga hakkama saamiseks.
Festivalil juhtus igasuguseid seiku. Näiteks esineti Ridala kirikus keset äikesetormi, kui kirikuõpetajate sõnadele järgnes pikselöök peaaegu kirikusse.
Suvekursuste orkestri kontserdile Tallinna Rootsi-Mihkli kirikusse sõideti kahe suure bussiga otse Rüütli tänavale, mis aga seiskas vanalinna liikluse; tupikust välja pääsemiseks oli bussidel ainus võimalus tagasipööre Tallinna Raekoja platsil üllatunud turistide ja politsei silme all.
Samal kontserdil ei jätkunud enam kui sajaliikmelisele orkestrile Raveli „Bolero“ esituseks kohapeal toole ja ümbruskonna kohvikud-muuseumid tuli toolidest tühjaks laenata. Tšellistid istusid kuuekaupa hoopis pikal pingil.
Oli ka kummalisi ja kurbi seiku. Kui kontsert Wiedemanni kooli aulas kestis viis minutit üle kella 23 ja aknast kostis sooloviiuli vaikne heli, tuli naabermaja elaniku kaebuse peale kohale politsei, justkui oleks tegemist mingi lärmiga. Teatavasti ei tee üks sooloviiul väga kõva heli, aga neid haapsallasi see häiris, samas lossihoovist kesköölgi kostev tümps mitte…
Humoorikas seik oli, kui Taani keelpillitrio mängis Uuemõisa valges saalis keskendunult Schönbergi muusikat, aga allkorruselt kostsid lõbusad pulmalaulud. Kahjuks oli mõisapidaja apsaka tõttu sattunud samal ajal majja kaks nii eriilmelist sündmust ja pulmamöll oli keelpillitrio vaiksematel kohtadel saali selgelt kosta. See iroonilis-koomiline olukord leidis pärast parodeerimist ka kursuste omaloominguõhtul.
20 aastat „Carmina Burana“ ettekandest
Omaette märgiline peatükk festivali ajaloos on Carl Orffi lavalise kantaadi „Carmina Burana“ suurejooneline kontsertlavastus Wiedemanni spordihoones. Esinejaid oli üle 250: solistid Aile Asszonyi ja Mati Turi, 120-liikmeline sümfooniaorkester, 100-liikmeline sega- ja poistekoor, tantsijad, akrobaadid jt.
Kogu korraldus oli Hallik-Sassi, Kanguri, Halliku ja teiste endi vedada. Motiveerisime kursuslasi moodulitest suurt lava kokku panema, klavereid ja löökpille tassima, saali dekoreerima ja toole asetama ning ühise eesmärgi nimel kõik seda pühendunult ka tegid.
Ettevalmistuse käigus tuli näiteks selleks, et kohalik elektrisüsteem kogu sõule vastu peaks, eelmisel ööl kell 3 üks asjamees Pärnust üles ajada ja lisageneraatoriga kohale tuua. Saime eriloa hiljuti valminud spordihoone laedetailidesse akrobaatide trikkide jaoks auke puurida. Publikule saali toodud 800 tooli tundus olevat piisav, kuid tund-kaks enne kontserdi algust nägime, et huviliste saba lookles tänaval kaugele välja. Lõpuks „toppisime“ õhupuuduses saali 1200 inimest ja paarsada jäidki kahjuks ukse taha.
Kontsertetendus oli aga võimas: geniaalset muusikat saatsid tulesõud, lae all rippuvad ja kihutavad akrobaadid, keskaja tantsuansambel, lendavad grossing’u-tantsijad jms. See oli tõesti õnnestunud ja väga vaatemänguline esitus, millest räägiti veel kaua ja mis tõstis Viiulimängud Eesti tollaste suurimate sündmuste hulka. Kahju vaid, et linn toetas tollal pikka aega Haapsalus toimunud suurfestivali mitu korda vähem kui samal suvel lossihoovis toimunud sisse ostetud kontserti. „Carmina Burana“ oma väga suure esinejaskonna ja publikuhuviga väärinuks vähemalt sama suurt toetust.
Aasta hiljem oli suvekursuste lõppkontserdil veel sarnane sõu, seekord tuntud filmimuusika saatel.
Viiulimängude festivalist ja keelpillilaagrist on kõigil parimad mälestused ja selle sündmuse positiivne sõbralik õhkkond oli suuresti Tõnu Reimanni teene. 1990ndate fanatismi ja kire ajastul tehti väheste vahenditega suuri asju pühendunult ja paljud toonased algatused on endiselt tähtsal kohal ka Eesti praeguses muusikaelus. Reimannil ja tema teekaaslastel oli julgust mõelda suuremalt, kui olid toonased võimalused, ja see viis kõrgetasemelise festivalini. Oleme tänulikud Tõnu Reimannile ja kõigile, kes sellesse festivali ja koos sellega ka Haapsalu muusikaellu panustasid.
Viiulimängude kontsert toomkirikus
Tulge pühapäeval Haapsalu toomkirikus osa saama kaunist muusikast Viiulimängude vaimus, tunnustades nii ka festivali vedanud pühendunud meistri Tõnu Reimanni tööd ja panust Haapsalu kultuuriellu.
Kontserdil astuvad üles Reimanni õpilased ja kolleegid: viiuldajad Arvo Leibur, Kaidi Ugandi, Airi Šleifer, Mari-Liis Keldo, Marlis Timpmann ja Kati Meibaum, vioolamängija Kristiina Välja, tšellistid Teet ja Marius Järvi ning organist ja pianist Mari Järvi.
Kontserdil kõlavad Telemanni, Mozarti, Boccherini, Richard Straussi, Elleri ja Vähi teosed.
Reimanni idee ja tema dirigeerituna Viiulimängude kavas kesksel kohal olnud noorte solistide kontserdi vaimus astuvad ka seekord üles noored solistid, Reimanni õpilaste õpilased Claudia Maria Ruhno, Liisi Šleifer, Heleena-Ruu Kerge ja Estella Elisheva Pärn. Nemad esitavad Tšaikovski, Svendseni, Ester Mäe ja Telemanni loomingut.
Viiulimängude raames 20 aastat tagasi toimunud ühe suurejoonelisema kontserdi, Carl Orffi „Carmina Burana“ ettekanne ja selle juubeli äramärkimiseks kuuleb teosest katkendeid.
Kontserdil esineb ka Reimanni õpilastest, õpilaste õpilastest ja kolleegidest moodustatud kammerorkester Jüri-Ruut Kanguri juhatusel.
Kell 19 algava kontserdi paigaks on Haapsalu toomkirik, kus toimusid ka Viiulimängude ava- ja lõppkontserdid ning kus esines korduvalt ka Tõnu Reimann. Sündmust toetavad kultuurkapital ja Haapsalu linnavalitsus.
