Pärast ootamatult suurt lahkujate lainet Keskerakonna riigikogu saadikurühmast on kunagine Eesti kõige populaarsem partei peaaegu maha maetud.
Pika ajalooga erakond on aga ühe tuntud poliitiku sõnu laenates vabatahtlik mittetulundusühing, mida juhtida ei saagi, teisalt just selle tõttu erakordselt visa nähtus, kelle jaoks kriis on lihtsalt arengu paratamatus.
Riigikogus on Keskerakonnal nüüd kõigest kuus liiget. Jah, kuus, sest Jüri Ratas on erakonnast sama hästi kui lahkunud. Pärast riigikogu valimisi oli Keskerakonna fraktsioonis kaotusemeeleolu, sest eelmiste valimiste 26 kohast (sedagi luges erakond ebaõnnestumiseks) jäi järele vaid 16. Aga kõigest üheksa kuud hiljem on neistki kadunud kümme ja Keskerakond on esimest korda ajaloos Eesti parlamendi kõige väiksem saadikurühm.
Kolleeg Uku Toom kirjutas mõne päeva eest väga tabavalt, et kui Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart ütleb, et partei tuleb praegusest kriisist välja, siis võib seda uskuda või mitte uskuda – aga väga raske on näha, kuidas parlamendifraktsioon kriisist välja tulema peaks.
No herr samost pole kûll õige kommenteerima seda, tal alati mure nende poliitikutega ja tema ise kõikse targem hoopis. Neid kõikse targemaid on muidugi palju. Sellest ei saa tavainimene aru kui palju punane see samost on, aga trallallaade ja pihlideni ning kelomeeste, tiidode ja luikedeni on pikk maa.
Täna, kolm aastat tagasi reetis Jüri Ratas EKREIKE valitsuse. Parima valitsuse, mis Eestil üldse on olnud. Valitsus, mis juhtis Eesti läbi koroonakriisi kõige edukamalt Euroopas. Kui mõelda, mis juhtus pärast seda, siis selle võib võtta kokku kahe sõnaga – rahvuslik katastroof.
Võtmetegija selles kesikute allakäigu loos on J.Ratas, keda süvariik osavalt ära kasutas poliitilise olukorra kujundamisel riigis.
Olukord kujundati nagu alati Reformierakonna kasuks.