Perekonna- ja talulugu ning vanglapäevik said kaante vahele

Herjava küla elanik Aarne Mihk pani kirja oma kodutalu Uuetoa ja sellega seotud Rõude kandi Arumardi talu loo.

„Uuetoa ja Arumardi talude lugu” ja Arumardi talu noorperemehe Villi Lindali „Vanglapäevik” on nii värsked raamatud, et trükivärv pole jõudnud neis õieti äragi kuivada.

„Raamatud tulid mõned päevad tagasi trükist. Neid käes hoides kiidan tublisid inimesi, kes olid nende valmistamise juures, ja nende südamega tehtud tööd,” ütles Mihk Lääne Elule.

„Kaks raamatut – üks on minu enda kirjutatud kodulooline uurimus Uuetoa ja sellega tihedalt seotud Rõude Arumardi talust ning teine on Arumardi noorperemehe, minu naise ristiisa vanglapäevik,” ütles Mihk.

Põimunud ajalugu

Aarne Mihki „Uuetoa ja Arumardi talude lugu” on kodulooline uurimus, kus antakse tagasivaade kahe omavahel põimunud talu ajaloole viimase poolteise sajandi jooksul. „See raamat on meiepoolne kummardus kõigile siin elanud põlvkondadele,” ütles raamatu autor.

Uuetoa on Herjava põlistalu, mida nüüd piiravad igast küljest omaaegsed suvilad, paljud neist praeguseks elumajadeks ümber ehitatud.

„Uuetoa on minu abikaasale vanaema poolt kingitud koht,” ütles Mihk. Esimest korda sattus ta oma tulevasse kodutallu 1993. aasta suvel. „Pean ütlema, et see esmamulje oli võimas. Taluõue suundus põlispuude allee, suur, 1902. aastal ehitatud rehielamu koos kahe keldri, aitadega,” meenutas Mihk.

Selleks ajaks oli maja juba aastaid tühjalt seisnud, suurest laudast oli järel maakividest vundament, sepikojast ainult paekivikorsten. „Kohe sai selgeks, et siin oli asunud kunagi elujõuline eesti talu, mille areng oli aastakümneid tagasi peatunud. Võtsin oma ülesandeks välja selgitada põhjused, mis viisid selle talu hääbumiseni ja inimeste siit lahkumiseni,” ütles Mihk.

Esialgu polnud mahti kodulooga tegeleda, sest rehetoa osa oli sisse kukkunud, see tuli kõik uuesti laduda, rookatus oli läbi, see aeti maha ja maja sai uue eterniidist katuse. „Vee tõime majja sisse. See oli esimene asi 1993. aasta suvel,” lausus Mihk.

Uuetoa talu kohta on õnneks säilinud üsna palju fotosid ja ka dokumente alates 20. sajandi algusest ehk talu väljaostmisest alates. „Oli alles ka üksikuid selle talu ajalooga seotud esemeid,” nentis Mihk.

Viimaseks sajandivahetuseks oli jõutud talu nii palju kõpitseda, et peremees sai mahti hakata ka kodulooga tegelema. „Sellest on möödas üle 20 aasta, kui käisin küla vanima elaniku Paul Petti juures, kaenla all talu noorperemehe pildialbum, tuvastamas inimesi, meie küla elanikke, kellest paljud jäid teise maailmasõtta. See oli väga väärtuslik kohtumine – tänu temale sain tuttavaks inimestega, keda polnud enam olemas,” kirjeldas Mihk.

Kuna esimesed Uuetoal elatud aastakümned kulusid talu ja hoone remontimise ning laste kasvatamise peale, siis hakkas Mihk lugusid kirja panema alles 2021. aasta sügistalvel. „Siinjuures oli suureks abiks rahvusarhiivi digiteeritud allikad, portaal Saaga. Sealt sain vaadata ja tellida mitmeid selleaegseid kaarte, Võnnu vallavalitsuse ja vallakohtute materjale, kirikuraamatuid jne. 2022. aasta kevadeks sain uurimistööga valmis,” ütles raamatu autor.

Algus ja ots

Teose esimeses pooles antakse ajalooline ülevaade talu tekkimisest kuni tänapäevani. Uuetoa talu tekkis algtalu, Tooma Jaani jagunemisel 1867. aasta paiku. Praegust nime, Uuetoa, on esimest korda mainitud 1880. aasta Võnnu mõisa maamõõdukirjeldustes, see oli Võnnu mõisa renditalu, mis osteti välja 1907. aastal. Igast Uuetoal elanud põlvkonnast on Mihk kirjutanud eraldi peatüki.

Rõude kandi Arumardi talu puudutav osa hõlmab aga ajavahemikku 1924–1949. Uuetoa peretütar Aliise Fried abiellus 1924. aastal Keedikalt, Paali talust pärit Johannes Lindaliga ja nad ostsid Rõude kandis Arumardi talu. Tegemist oli suurtaluga, kus oli maad üle 70 hektari. Ametlikult oli talu nimi Vapra ja asus Metsa külas Martna vallas, kuid pererahvas ja ka kohalikud nimetasid seda siiski Rõude Arumardi taluks. Riigi statistika keskbüroo 1929. ja 1939. aasta talundilehtede põhjal on lugejal võimalik saada ettekujutus seal elanud inimestest, talu arengust ja majanduslikest näitajatest.

Arumardi talu ajalugu lõppes 1949. aastal pererahva põgenemisega küüditajate eest. Kogu nende varandus konfiskeeriti. Rahvusarhiivis säilitatava Johannes, Aliise ja Villi Lindali küüditamistoimiku põhjal on uurimuse autor kirjeldanud nende arreteerimise lugu, vangistamist ja hilisemat karistuse kandmist ning asumisele saatmist Krasnojarski kraisse.

Eestisse tagasi jõudis Arumardi pererahvas 1950. aastate lõpus. Kuna Haapsalu rajooni naasmine oli neile kohtu otsusega keelatud, elasid nad üürikorteris Keila rajooni Turba alevikus. Poeg Villi töötas Ellamaa turbatööstuses. Asumisel olemine kullakaevanduste piirkonnas oli temalt röövinud tervise ja ta suri 1970. aastal 37aastaselt.

Pärast oma poja Villi surma lubati Johannes ja Aliise Lindalil siiski Uuetoa tallu elama asuda. Uuetoal elas toona Aliise Lindali vallaline õde Pauliine Fried. „Uuetoa talus veetsid oma eluõhtu kunagise Arumardi suurtalu peremees ja perenaine, kelle elutöö hävitas nõukogude võim,” nentis raamatu autor Aarne Mihk.

Vanglapäevik

Teine Mihki välja antud raamat on Arumardi perepoja Villi Lindali „Vanglapäevik”. Nagu nimigi ütleb, käsitleb see nende perekonna arreteerimist, kohtupidamist ja lahutamist, hõlmates ajavahemikku septembrist 1950 kuni jaanuarini 1954. „Villi kirjeldab seal oma läbielamisi eri vanglates ja hilisemat asumisel olekut Jenissei kullakaevanduste piirkonnas,” ütles Mihk.

Teos lõpeb perekonna taasühinemisega pärast kolm aastat ja kolm kuud kestnud lahusolekut. Päevik on kirja pandud tagantjärele, 1968.–1969. aasta paiku, juba haiglavoodis olles.

Villi Lindal oli fotograafiahuviline ja temast jäi maha sadu filmide negatiive aastatest 1959–1969. Need on nüüdseks digiteeritud ja valik neist piltidest ning tema valmistatud käsitööesemetest on lisatud raamatu lõppu.

Mõlemat raamatut on trükitud vaid 52 eksemplari ning müüki nad Mihki sõnul ei lähe. „Kuigi raamatud on väikeses tiraažis, mõeldud jagamiseks sugulastele, sõpradele ja koduloohuvilistele, on siiski seda ka võimalik juba lähiajal laenutada Läänemaa keskraamatukogust,” lausus Mihk.

Trükikulude kandmist toetas kultuurkapitali Läänemaa ekspertgrupp.