Täisjõus suvi on jõudnud Eestimaale ja näidanud oma kuuma palet, oleme saanud tunda nii põletavat päikest kui äikest. Kuum on praegu ka hoolekandes, sest viimaks on tõeks saanud pikalt oodatud muutus. Esimest korda toetab riik elukaare lõpuosa teenuste pakkumisel kohalikke omavalitsusi ja neis elavaid eakaid. Oodata andis seda aastakümneid!
Juulis jõustunud hoolekandereform toob kergendust kümnetele tuhandetele Eesti peredele, vähendades nende jaoks olulisel määral kõrget hooldekodu omaosalustasu. Praegu on Eestis hooldekodu kohti 11280 ja 151 ööpäevaringse üldhooldusteenuse pakkujat, kes tegutsevad 214 kohas.
Reform on suunatud sellele, et inimesed saaksid vajadusel hooldekodukoha ja seda nii, et teenuse osutamine ei sõltu enam seadusejärgsete ülalpidajate olemasolust või nende maksevõimest. Kohalik omavalitsus võib küll erandjuhul arvestada abivajaja ja tema pereliikmete majandusliku olukorraga, aga see ei tohi olla vajaliku sotsiaalteenuse saamise tingimus. Kindlasti jälgitakse reformi rakendamise kulgu ning hoitakse silm peal muredel, mida tuleb siis riigi ja omavalitsuste koostöös lahendada. Septembris asuvad rahandus- ja sotsiaalministeerium analüüsima ning muutma kehtivat rahajagamise valemit, et omavalitsused oleksid õiglasemalt koheldud. See probleem on juba mõnda aega olnud ka meedia teravdatud tähelepanu all.
Tahan rõhutada, et kõik hooldekodule eelnevad teenused on endiselt prioriteetsed. Need peavad tagama selle, et meie eakad saaksid võimalikult kaua olla oma kodus, mis on üldjuhul elamiseks kõige parem koht. Omavalitsuste ülesanne on austada seda inimeste soovi ning luua ja pakkuda vajalikke teenuseid. Praegu oleme kahjuks seisus, kus kodus elamist toetavaid teenuseid pole piisavalt. Hinnanguliselt vajab Eestis koduteenuseid 50000 inimest, kellest 20000-l ei ole praegu võimalik neid saada. Statistika näitab ka seda, et kui hooldekodudes elavate inimeste arv on üha kasvanud, siis koduteenuse saajate arv on püsinud aastaid samas suurusjärgus. See on kindlasti mõtlemise koht ning nõuab omavalitsustelt tõsist tööd ja pingutust.
Riik ei võta linnadelt ja valdadelt nende kohustusi üle, vaid toetab rahaliselt parema hoolekandeteenuse saamist. Riigieelarvest jagatavad kümned miljonid eurod võimaldavad muuta hooldekodu palju taskukohasemaks, parandada üldhoolduse kvaliteeti ja hüvitada keskmisest vanaduspensionist väiksemat pensioni saavatele hooldekodu elanikele ka nende majutus- ja toitlustuskulud. Riik eraldab tänavu teiseks poolaastaks 40 miljonit eurot, järgmiseks aastaks on reformi tarbeks kavandatud 57 miljonit eurot ja ülejärgmiseks aastaks 62 miljonit eurot.
Tuleb mõista, et selle reformiga ei lahendata ära kõiki muresid, aga kahtlemata on tegu väga olulise pöördega Eesti hoolekandes. Edasisi samme astudes peab seaduseandja mõtlema muuseas ka omaste hooldajatele ja neid kaitsvate garantiide loomisele.
Olgu siin üle korratud põhimõte: reformi õnnestumiseks on hädavajalik, et kohalikud omavalitsused ei vähendaks oma senist rahalist panust hoolekandesse. Tegelikkuses peaksid nad seda hoopis suurendama. On hästi teada, et inimeste eluiga pikeneb ja eakate arv kasvab, kuid tervena elatud aastaid kahjuks samas tempos juurde ei tule. Selle tõsiasjaga peavad linnad ja vallad arvestama, sest abi vajavad meie endi inimesed. Oma elutöö teinud seeniorid ootavad põhjendatult, et eluõhtul nende eest hoolt kantakse ja tagatakse väärikas vanaduspõlv.
on õnn majas kui põhja jõuame, eesti langes majanduse seisundi arvestuses 33. kohalt 54. kohale
muudkui karu nahka, jutt aga kubiseb valedest nagu sotsidel kombeks, tõde on, et kõigi elujärg on järsult halvenenud kakalaste võimuhaaramise järel
sama, muidu kuldsete kätega mees, aga see viinaviga on õudne tal küljes
Paneme riigi poolt kohalikele omavalitsustele kohustusi juurde (loe enne olid riigi kohustused), raha selleks riigi poolt eraldamata ning siis väidab sots, et hooldusreform nõuab KOVidelt tõsist pingutust. Kui loll on loll? Äkki ajakirjandus tõstaks kvaliteeti, et rumalad artiklid ei ilmuks ning ka valija avaks lõpuks oma silmad ja leiaks mõistuseraasud ülesse, et ei laseks ullikesi poliitikasse. P.S. Tuletame meelde, et eestikeelsele haridusele üleminekuks olid ka riigieelarves ette nähtud aastatega kasvavad summad, reaalsuses on need mittekasvavad ehk sisuliselt on sõnad ühed, aga teod teised, sest reform, sots ja pikkplaan200 ju muud ei oska, plakatikleepijatest poliitikutel puudub pädevus ning ekspertidelt nõu küsimine… Loe rohkem »
See proua on kui tuulelipp.Pidasin temast varem lugu.Selle viimase poolaastaga pettusin täielikult.
Mille arvelt kohalikud omavalitsused seda panust peaks suurendama? Veel mõni kool ja raamatukogu vaja kinni panna?