Kui seda kõnet kirjutama hakkasin, teadsin ainult, et see peab sisaldama lauset „Sitta kah!”. Miks see lause siin kõnes olema peab? Ну откуда я знаю?[1] Lihtsalt tundus kuidagi lühike, lööv ja üdini eestlaslik.
Eestlase keelekasutus on alati olnud pigem otsekohene, rabe ja kohati isegi labane. Me ei karda omaks võtta ka võõrkeelseid väljendeid, kui need aitavad meil paremini edasi anda eestlase lihtsakoelisi, kuid tugevaid emotsioone (selle eesmärgiga ka see venekeelne lause).
Meie riik eksisteerib mitte vähesel määral tänu meid ühendavale tugevale hõimuinstinktile. Võime ju igapäevaelus kembelda, (öeldakse ju isegi, et iga eestlase lemmiktoit on teine eestlane), kuid ühise vaenlase ilmudes oleme valmis oma õhtusöögiga õlg õla kõrval, püssid käes, oma hõimu maad kaitsma. Aga kuidas on see kõik seotud mu jutu algusega?
