Kui otsida internetis hoiu-laenuühistu ingliskeelset vastet, siis suure tõenäosusega leiab sealt kirjutisi, mis käsitlevad hoiu-laenuühistute kriisi Ameerika Ühendriikides. Kriis, mis leidis aset 40 aastat tagasi ja neelas üle 100 miljoni dollari maksumaksja raha, oli seotud ebapiisava riskijuhtimisega. Lahenduseks olid USA Kongressi ehk parlamendi poolt vastu võetud seadusandlikud muudatused, millega parandati hoiu-laenuühistute finantsjärelevalvet ja laiendati neile pankadega sarnane hoiusekindlustus.
Eestis on viimastel aastatel kaks hoiu-laenuühistut sattunud raskustesse ning neisse raha paigutanud inimesed on silmitsi säästudest ilmajäämisega. Kuigi juba varem on mitmed eksperdid ja sealhulgas Eesti Pank juhtinud võimalikele probleemidele tähelepanu, siis need juhtumid on tõsiseks häirekellaks, et Eestis on üks finantssektori osa nõrgalt reguleeritud – selle üle ei teostata sisuliselt finantsjärelevalvet ja puudub hoiusekindlustus. Seega on väga õige rahandusministri plaan seda sektorit korrastada, et veelgi rohkem kliente ei jääks hoiustest ilma.
Hoiu-laenuühistud on Eestis tegutsenud kogu taasiseseisvuse aja. Algselt olid need ühes väikses piirkonnas või valdkonnas tegutsevad kogukondlikud finantsasutused, kus liikmed tundsid üksteist ning toimus ühistupõhine kontroll ühistu võetavate riskide üle. Viimase kümne aastaga on ühistud aga kasvanud liiga suureks, et selline kontroll saaks toimida. Ja kui varem kaasasid hoiu-laenuühistud hoiuseid ühest regioonist, siis nüüd sisuliselt kogu Eestist. Teisisõnu ei järgi need seaduses kehtestatud territoriaalsuse põhimõtet ehk ühte nõuet, mille alusel sai väita, et tegemist ei ole avalikkuselt hoiuste kaasamisega.
Euroopa Liidus kehtib põhimõte, et ettevõtted, mis kaasavad avalikkuselt hoiuseid ja annavad välja laene, peavad taotlema krediidiasutuse ehk panga tegevuslitsentsi ja järgima usaldatavusnõudeid* ning nende tegevuse üle tehakse järelevalvet.
Arenenud riikides on avalikkuselt raha kaasavad finantsasutused allutatud finantsjärelevalvele. Sellel eesmärgil tehakse järelevalvet ka näiteks kindlustusseltside ja investeerimisfondide üle. Euroopa Liidus kehtib põhimõte, et ettevõtted, mis kaasavad avalikkuselt hoiuseid ja annavad välja laene, peavad taotlema krediidiasutuse ehk panga tegevuslitsentsi ja järgima usaldatavusnõudeid* ning nende tegevuse üle tehakse järelevalvet. Järelevalve eesmärk on eelkõige hinnata, kas finantsasutusel on piisavalt omakapitali, et katta laenuandmisega kaasnevaid riske. Seda tüüpi finantsjärelevalvet nimetatakse kapitalijärelevalveks ning Eestis teeb seda Finantsinspektsioon. Kuna omakapitali arvelt saab finantsasutus katta võimalikke laenukahjumeid, oleks kapitalinõuete ja selle täitmist tagava järelevalve eesmärk vähendada tõenäosust, et hoiuseid kaasavad finantsasutused võiksid minna pankrotti ja hoiustajad kaotada oma hoiused.
Kui kapitalijärelevalve toimib, siis arenenud riigid on juurutanud hoiuste tagamise skeemid, et hüvitada eelkõige väikehoiustajate hoiused juhul, kui omakapitalist siiski ei piisa ning järelevalve all olev krediidiasutus peaks minema pankrotti. Eestis on hoiusekindlustus pankade jaoks kehtinud alates 1998. aastast ning tõestanud oma vajalikkust, kuivõrd kahel korral on pankrotistunud panga hoiustajad saanud hüvitist. Hoiu-laenuühistutele sarnase hoiuste tagamise skeemi juurutamise eeltingimus on toimiv kapitalijärelevalve, kuna see aitab vähendada hoiuste hüvitamise vajadust. Hoiuste hüvitamine on väga kulukas nii tagatisskeemi makseid tegevatele turuosalistele kui ka kogu majandusele.
Hoiu-laenuühistutele sarnase hoiuste tagamise skeemi juurutamise eeltingimus on toimiv kapitalijärelevalve, kuna see aitab vähendada hoiuste hüvitamise vajadust.
Eestis tegutseb praegu 22 hoiu-laenuühistut, mille varade maht on kokku üle 150 miljoni euro. Suuruse järgi võib need ühistud jagada kolme gruppi.
- Esiteks alla 1 miljoni euro suuruse bilansimahuga ühistud, kuhu kuulub keskmiselt ligi 80 liiget. Neid ühistuid võib pidada grupiks, mille jaoks 1990ndatel töötati välja hoiu-laenuühistute seadus.
- Teise grupi moodustavad ühistud, mille bilansimaht jääb 1–10 miljoni euro vahemikku. Nende puhul ei saa enam rääkida kogukondliku kontrolli toimimisest ning suuresti on tegemist avalikkuselt hoiuste kaasamisega.
- Suurimate hoiu-laenuühistute bilansimaht on üle 10 miljoni euro ning need on olemuslikult sarnased väiksemate pankadega. See tõstatab ausa konkurentsi küsimuse, kui suur hoiu-laenuühistu ja väikepank tegutsevad samal turul ning teenivad tulu sarnaste teenuste pealt. Kui pankadele kehtivad usaldatavusnõuded ja nende üle toimub kapitalijärelevalve, siis hoiu-laenuühistutele on kehtestatud vaid mõningad üldised nõuded laenuandmisele ja likviidsusele, kuid riiklik kapitalijärelevalve praegu puudub.
Kokkuvõttes lähtub rahandusministeeriumi ettepanek hoiu-laenuühistute turu korrastamiseks õigest eesmärgist – kaitsta hoiustajat. Ettepaneku järgi peavad hoiu-laenuühistud kui avalikkuselt hoiuseid kaasavad finantsasutused taotlema krediidiasutuse tegevusloa, mis tähendab, et neile hakkavad kehtima usaldatavusnõuded, nende üle hakatakse tegema kapitalijärelevalvet ja neile laieneb hoiusekindlustus. Juhul kui hoiu-laenuühistu on liiga väike, et üksi tegevusluba saada, siis on ühistutel võimalus koonduda. Näiteks Leedus viis aastat tagasi toimunud sarnase reformi tulemusel taotles viis hoiu-laenuühistut tegevusload ning väiksemad koondusid kaheks asutuseks.
* Usaldatavusnõuded on eeskirjad, mis nõuavad, et pangad peavad säilitama piisavaid kapitalireserve ja likviidsust.
Jaak Tõrs
Eesti Panga finantsstabiilsuse osakonna juhataja
Artikkel ilmus Eesti Panga blogis
