Juhtkiri: jõulud jõuavad

Veel paar päeva, ning ongi aeg jõululauda istuda. Selleks ajaks peaksid olema kõik ettevalmistused tehtud: kingid leitud ja pakitud, kuusk tuppa toodud ja ehitud, piparkoogid küpsetatud ja kaunistatud või vähemalt tainas valmis varutud, nagu ka verivorstid, hapukapsas ja seapraad – kellel poest ostetuna, kellel ise tehtud.

Enamasti kipuvad jõulueelsed päevad kujunema väga kiireks ja ideaalis võikski siis need kolm jõulupüha olla sellised, kus korraks aeg maha võetakse, üksteisele päriselt silma vaadatakse, lauamänge mängitakse ja tuntakse rõõmu koos olemisest. Seda enam, et see polnudki väga ammu, kui koroonaviirus sundis meid jõule tähistama nii, et terve pere kokku tulla ei saanud.

Kõigil aga polegi seda teist inimest, kellega koos jõululauda istuda ja kellele silma vaadata – on siis lähedased kaugel või polegi neid enam elavate seas. Ega üksi olemiselgi pruugi midagi viga olla. Jõulupühadel on aega endasse vaadata ja mõelda või võtta hoopis kätte hea raamat või vaadata mõnda südamlikku telesaadet.

Jõulud on teadupärast ka soovimise aeg. Küsisime tänases Lääne Elus inimestelt, nii noortelt kui ka vanadelt, mida nad jõuluvanale kirjutaksid ja sooviksid. Kui lapsed saadaksid jõuluvanale oma kingisoovid, siis täiskasvanud unistavad pigem ajast enda jaoks ning vähematest muredest ja pingetest. Ning muidugi rahust Ukrainas, sest siis laheneksid ka paljud muud mured.

Raamatukoguhoidja Krista Kumberg aga soovis, et inimestes, suurtes ja väikestes, oleks rohkem jõuluvana. Seda päris jõuluvana, kes on elurõõmus, huumorimeelega, lahke, südamlik, heldekäeline ja märkav. Kui meis kõigis oleks rohkem seda päris jõuluvana, oleks maailm palju parem.

Lääne Elu ühineb Krista Kumbergi soovidega – olgu meis rohkem jõuluvana, sest kindlasti oleks siis maailm palju parem paik. Küllap poleks siis ka seda koledat sõda ja sellega kaasas käivaid muresid.